Kaugel ära

Hiiumaale! Mööda jääd.

Jäätee oli siledam ja parem

kui väiksed maanteed siin südamaal.

Lumi Reigi kiriku akendel.

Päike on välja tulemas.

Päike on väljas.

Ja päike tõesti, ka siin,
Paradiisi vanades karjamaaservades.
Jälle uus, uus aasta, uus kevad, uus maailm,
uus vana Paradiis.

Ja sellist merd ei näinud ma siin kõigil nendel aastatel.
Kunagi polnud ta silmapiirini jääs
(kuigi kuskil seal silmapiiri piiril välgub juba vaba vesi)
ja veel vähem oli silmapiiril neid jäämägesid.
Need olid ikka kalda ääres.

Ja päike kaldal oli nii soe, et lõkkest polnud lugugi.

Salapärased kutsuvad jäämäed.
Kas pääseb ligi?
See päev - pühapäev - veel ei läinud.


Jääloomad.

Jäälained ja jäärebase jäljed.

Jäätuli.

Ja kõik see puutumata lumi.

Nagu kevadel see puutumata liiv.
Enne kui inimesed tulevad.

Ja maja veebruariõhtu päikeses,

nagu ikka ja alati.

Ja see jääsilmapiir järgmisel päeval,

päikeseta. Ainult valges kumas,

mis jäält taevale ja taevalt jääle peegeldub.
Lähen nende poole.

Sinna on ikka tükk maad, pool tundi astumist.

Jää kannab küll.

Ja siin ta on, jäämäe jää,

vastu tumedalt avaveelt vastupeegeldavat tumedust.

Vaade tagasi kalda poole -

vaade, mida ma veel kunagi näinud pole.

Inimene teel siiapoole, merele.

Rüsijää sinine.

Kauge avamere tumesinine.

Mäel.

Tules.

Kaks päeva. Kaugel ära. Nüüd juba kaugel.