Monday, February 15, 2010

Kaugel ära

Hiiumaale! Mööda jääd.

Jäätee oli siledam ja parem
kui väiksed maanteed siin südamaal.


Lumi Reigi kiriku akendel.
Päike on välja tulemas.

Päike on väljas.

Ja päike tõesti, ka siin,
Paradiisi vanades karjamaaservades.
Jälle uus, uus aasta, uus kevad, uus maailm,
uus vana Paradiis.

Ja sellist merd ei näinud ma siin kõigil nendel aastatel.
Kunagi polnud ta silmapiirini jääs
(kuigi kuskil seal silmapiiri piiril välgub juba vaba vesi)
ja veel vähem oli silmapiiril neid jäämägesid.
Need olid ikka kalda ääres.

Ja päike kaldal oli nii soe, et lõkkest polnud lugugi.

Salapärased kutsuvad jäämäed.
Kas pääseb ligi?
See päev - pühapäev - veel ei läinud.


Jääloomad.

Jäälained ja jäärebase jäljed.


Jäätuli.

Ja kõik see puutumata lumi.
Nagu kevadel see puutumata liiv.
Enne kui inimesed tulevad.

Ja maja veebruariõhtu päikeses,
nagu ikka ja alati.

Ja see jääsilmapiir järgmisel päeval,
päikeseta. Ainult valges kumas,
mis jäält taevale ja taevalt jääle peegeldub.
Lähen nende poole.
Sinna on ikka tükk maad, pool tundi astumist.
Jää kannab küll.
Ja siin ta on, jäämäe jää,
vastu tumedalt avaveelt vastupeegeldavat tumedust.

Vaade tagasi kalda poole -
vaade, mida ma veel kunagi näinud pole.
Inimene teel siiapoole, merele.
Rüsijää sinine.

Kauge avamere tumesinine.

Mäel.

Tules.
Kaks päeva. Kaugel ära. Nüüd juba kaugel.

2 comments:

  1. Pole midagi öelda. Täiuslik.

    ReplyDelete
  2. Ma tahan lausa hirmasti jagada head tunnet, olemist ja kõiksugu mõttekäände ja kujutluspilte, mis tekivad järjest lugedes Flandia päevikut,st on vajadus Tõnu Õnnepalule (no on vast perekonna nimi inimesele antud, nii ilus)äitäh öelda. Loen ja muhelen ja naudin mõnda lauset pikalt. Tegelen muuga. Ja siis jälle nati loen.Töötan, suhtlen, elan oma elu ja siis võtan aga taas raamatu kätte ja loen. Ei leia õiget kohta, kus seda teha.

    ReplyDelete

Followers