Veebruaris, päikesega, veel enne sula

Nüüd, kui puud on vihmas jälle

tumedad ja paljad,

kes see enam mäletab,

millised nad kord olid,

härmas, lumised,

või hoopis läinud suvel,

kahisevate lehtedega kaetud?

Jah, kõik need nüüdseks maha langenud

lumelatakad ja -kraed ja -kätised ja -muhvid.

Või see vägev mauri turban
keiserliku ratsaväekindrali peas.

Ja need vanikud metsas.

Aga vesi ka, vesi keset lund,

päikese käes.

Ja muidugi hanged,

kui jälle kõik teed täis tuiskas.
See siin oli ka tee.

Ja see on tänavutalvine otsetee mõisast.
Suur võit!

Ja kui nüüd tuleb jälle selge hommik,

juba märtsis,

siis ei tõuse päike enam selle metsa tagant.

Tõuseb otse põllust.

Ja paistab jälle lume peale,

hoopis teise valgusega juba,

aga ikka lumele. Ei see veel sula.

Ja ärgu ta veel sulagugi.

Nagu kahju on, et see uhke talv on minekul.

Või kuivõrd ta veel ongi.

Sest just siis, kui lumele tuleb valgus,

veebruaris, märtsis,

muutub talv just nagu igavikuks.

Aina ujuks selles valguses,

silmad pilukil, surin kehas.

Lummemattunud mõis.

Päike toas.

Ja vaade mõisa esiveranda katuselt,

lund alla rookides.

Küll seda ikka oli seal!

On veelgi.