Sulab

Sulab. Valgus sulab läbi pilvede,

põldude lumme ja õhku.
Metsadesse õrnust, kaugusi.

Ja metsa all sulab välja

igasugu sodi. Võib-olla puudelt kukkunud,

millalgi pikal talvel.

Aga allikaveed vulisevad ühetasa, sula või külm.

Võlingi allikas. Suured sulad ja suured veed

on vist alles kaugel.

Veebruaris, päikesega, veel enne sula

Nüüd, kui puud on vihmas jälle

tumedad ja paljad,

kes see enam mäletab,

millised nad kord olid,

härmas, lumised,

või hoopis läinud suvel,

kahisevate lehtedega kaetud?

Jah, kõik need nüüdseks maha langenud

lumelatakad ja -kraed ja -kätised ja -muhvid.

Või see vägev mauri turban
keiserliku ratsaväekindrali peas.

Ja need vanikud metsas.

Aga vesi ka, vesi keset lund,

päikese käes.

Ja muidugi hanged,

kui jälle kõik teed täis tuiskas.
See siin oli ka tee.

Ja see on tänavutalvine otsetee mõisast.
Suur võit!

Ja kui nüüd tuleb jälle selge hommik,

juba märtsis,

siis ei tõuse päike enam selle metsa tagant.

Tõuseb otse põllust.

Ja paistab jälle lume peale,

hoopis teise valgusega juba,

aga ikka lumele. Ei see veel sula.

Ja ärgu ta veel sulagugi.

Nagu kahju on, et see uhke talv on minekul.

Või kuivõrd ta veel ongi.

Sest just siis, kui lumele tuleb valgus,

veebruaris, märtsis,

muutub talv just nagu igavikuks.

Aina ujuks selles valguses,

silmad pilukil, surin kehas.

Lummemattunud mõis.

Päike toas.

Ja vaade mõisa esiveranda katuselt,

lund alla rookides.

Küll seda ikka oli seal!

On veelgi.

Veebruarilõpp

Tuhkapäev kuulutas mulle arvutipaastu algust. Viirus tuli sisse ja kõik jooksis kokku. Siiani elan arvutivabalt. Veebruarilõpu pildid ootavad kaameras. Ja kevad tõesti läheneb... See sulalume uus lõhn!

Kaugel ära

Hiiumaale! Mööda jääd.

Jäätee oli siledam ja parem

kui väiksed maanteed siin südamaal.

Lumi Reigi kiriku akendel.

Päike on välja tulemas.

Päike on väljas.

Ja päike tõesti, ka siin,
Paradiisi vanades karjamaaservades.
Jälle uus, uus aasta, uus kevad, uus maailm,
uus vana Paradiis.

Ja sellist merd ei näinud ma siin kõigil nendel aastatel.
Kunagi polnud ta silmapiirini jääs
(kuigi kuskil seal silmapiiri piiril välgub juba vaba vesi)
ja veel vähem oli silmapiiril neid jäämägesid.
Need olid ikka kalda ääres.

Ja päike kaldal oli nii soe, et lõkkest polnud lugugi.

Salapärased kutsuvad jäämäed.
Kas pääseb ligi?
See päev - pühapäev - veel ei läinud.


Jääloomad.

Jäälained ja jäärebase jäljed.

Jäätuli.

Ja kõik see puutumata lumi.

Nagu kevadel see puutumata liiv.
Enne kui inimesed tulevad.

Ja maja veebruariõhtu päikeses,

nagu ikka ja alati.

Ja see jääsilmapiir järgmisel päeval,

päikeseta. Ainult valges kumas,

mis jäält taevale ja taevalt jääle peegeldub.
Lähen nende poole.

Sinna on ikka tükk maad, pool tundi astumist.

Jää kannab küll.

Ja siin ta on, jäämäe jää,

vastu tumedalt avaveelt vastupeegeldavat tumedust.

Vaade tagasi kalda poole -

vaade, mida ma veel kunagi näinud pole.

Inimene teel siiapoole, merele.

Rüsijää sinine.

Kauge avamere tumesinine.

Mäel.

Tules.

Kaks päeva. Kaugel ära. Nüüd juba kaugel.

Helmi 100

Täna on Paradiisi Mäpealt Helmi

(10.02.1910-22.04.2005)

100. sünniaastapäev.

Helmi ja Eduard kuuekümnendatel.

Mäepealt koht läinud kevadel.

Järgmine sissekanne siin mitte enne pühapäeva õhtut.

Tulbid talvel

Tulbid tõid täna kevade tuppa.

Mis siis, et veel on talv.

Aga kustkilt ta tuleb juba, hakkas tulema.

Linnud ka pärastlõunal vaikselt siutsuvad,

pole enam nii vakka.

Kuigi peale loojangut läks jälle külmaks, -15,

aga seda nagu ei märkagi enam, harjunud,

ja mis külm see ikka on, vaikse ilmaga!

Küünlapäev möödas

Küünlapäev sai mööda

ja korraga on tagasi hääled ja värvid.

Salapärane sinine vaikus on läbi.

Rähn kilkab, vares kraaksub,

rongad käivad kahekesi mööda lumevalli

ja päeval päikese käes on tasast sidinat-sädinat.

Aga see on metssigade kraav.

Ja tühjad majad seisavad päikese käes, sein härmas,
ja nagu ootavad midagi.

Ja mingit uut õrnust on õhus,

kuigi tuul oli tänagi kibe.

Ja lund on tõesti palju.

Ja taluõued kuulatavad ka teistmoodi.

Tühjade talude õued, vaikselt vastu päikest.

Ja väljad õthul, mis tuleb juba hoopis hiljem.

Ja hanged kellegi õueväravas.

Ja see, mis lumest välja turritab.

Ja see, mis on vastu loojangut,

lund täis varesepesad.

Ja loojang ise.

Päev saab läbi, talv veel hoopiski mitte.

Aga mingi uus noot temas juba on.

Ja kui oled seda märganud, eks siis endas ka.