Teekond Liivimaale. Pilistvere.

See on juba õhtu. Tagasi Eestimaal, Orrisaares.

Päike läheb allika taha looja. Saali uks.

Aga tänane teekond viis üle piiri Liivimaale,

sest Järva-Peetri lõunapoolne naaberkihelkond Pilistvere

on juba sealpool. Aga veel nii lähedal,

et Pilistvere Andrease kiriku tornist

pidi Peetri torn ära paistma. Vähemalt binokliga.

Trepp torni.

Liivimaa. Torniaken. Tamm.


Täna oli taevas palju erisuguseid pilvi,
mida põhjatuul kiiresti Eestimaalt Liivimaale ajas.
Kui nad päikese ära varjasid, oli külm.

Aga kui päike välja tuli, paistis Liivimaa niisugune.
Pilistfer. Andreaskirche tornist.

Kellaluuk.
Seal on hea istuda.

Vanasti tehti luugid lahti, kui kella löödi,

et kostaks kaugele. Polnud ju masinaid

ega nende müra. Kirikukella hääl

oli väga vali hääl. Kõik kuulsid.

Ja Pilistvere torn on väga kõrge, Liivimaa kõrgemaid,

nii nagu Järva-Peetris on Eestimaa maakirikute

kõige kõrgem torn.

Kell ise. Valatud 1901. Andreaskirche jaoks Venemaal.

Luugi riivlatt. Või mis tast alles on.

Kes see Jaan Riiman oli, ei tea. Üks Liivimaa mees.

Ja kes siit vanast trepikäigust üles tuleb,

ma ka ei tea. Mina ei näinud kedagi.

Valgus. Värviline klaas. Lubjatud sein.

Trepp ja aken.

Uks ja värav.

Ja tee.

Niisugune see Andreaskirche siis on.

Päike läks jälle ära. Ja mina sõitsin jälle koju tagasi.

Veel pildikesi vanalt Liivimaalt.

(Tänapäeval on see juba siinpool Järva piiri,

seega vägivaldselt Eestimaaga liidetud territoorium.

Aga ega okupatsioon ole kunagi õitsengut toonud).

Kurla elu.

Vanu asju tõmbab maa poole.

Kõiki tõmbab, aga vanad ei punni enam nii vastu.

Kuur Kurlas.