12 kuud

Jaanuar. Algus.

2. jaanuar. Ülevalt.

Kuulsad kassid jaanuaris.
Sihvka.

Ja muidugi Rulli.

Tuba.
Puldil eelmise aasta luulepäeviku
"Kevad ja suvi ja"
käsikiri.

Veebruar. Talv.

Sinine veebruarividevik.

Ootus.

Talv.

Müürid ja kaugused.
Pungad.

Ja just nagu kevad.
Aga...

Märts. Ikka veel talv.

Märtsi lõpp Lätis.

Rein Sepa maja Ipikis.

Märts Järvas.

Einmanni.

Esnas. Kinoõhtul.

Ja muidu vaiksel märtsiõhtul.

Aga ikkagi, märts, päike.

Lilli kandis, Läti piiril.

Kirikus. Paastukuu lõpp. Ikka Läti piiril.

Aprill. Üle kulu.

Sulab.

Ja aknad on lahti.

Ta tuleb.

Vanad ajalehed mõisaseinal.

Aprillivalguse ilmutusi.

Ja vanad majad keset kuluheina, päikeses.

Kaerassaare.

Mai. Paradiisis.

Veel Esnas...

...ja juba seal.

Jutusades Paradiisi.

Tamm Mäepeal.

Meri maikuus, seal.

Maasikaõied Mardirahva vanal karajamaal.

Teeharu Vanadepõllu väravas.
Kirjutatud.

Nelipühipühapäeva õhtu Põhjakaldal...

Juuni. Valgus.

Kirikuvahis.

Laanelilled.

Meelespead.

Kõpu surnuaed.

Jaaniaeg. Kuldking Esna jõe ääres.

Pojeng hommikul.

Roos päeval.

Verandasuvi.

Toad juunis.

Aas.

Peegeldus. Kanamatsi raba.

Ja ongi juba...

Juuli. Vägevus.

Pilistvere kiriku tornist.

Heinalõhn...

Ja kasevihtade lõhn.

Ja maasikate...

Ja niitude...

Ja tuule.

Ja vihmade.

Nende juulikuu vägevate vihmade

mühin ja lõhn.

Jah, ja polegi enam kevad.

Südasuvi on käes...

...täiesti käes.

Pärnad õitsevad...

...nende oksad oleksid nagu

lõhnast rasked.

Ja ühel õhtul ongi verandal juba pime.

August. Hiilgus.

Suvi on kroonitud.

Hommikud hiilgavad.

Ja suvekõrvitsaid on korraga rohkem

kui keegi süüa jõuab.

Piiririigist ilmub veel üks anne.

Ja floks õitsebki juba.
Nii vara! nagu ema ütleks.

Päevalilled on kasvanud üle pea.

Ja kloostriaias õitseb tema.

Päike tõuseb juba tükkmaad sealtpoolt.

Ja augusti hiilgus

paistab kirikusse sügavale sisse.

Reigi.

Augusti hääled...

Kiilipõrin...

...ritsikasirin...

....ja liblikate vaikus...

suurte liblikate tiivalöökide sahin....

Hilissuve õhturahu.

Ja kuu. Hilissuve kuu

uute sammaste vahelt.

September. Valmidus...

Sest Kassimaja sai, jah, uued sambad.

Ja trepi eest mullast tuli välja see.

Aga lehed juba rändavad vaikselt

allavoolu.

Aga nad ju kõik õitsevad veel!

Mis siis, et õhtu ja udu

tulevad juba varem...

...ja veepeegeldused

on päevast päeva tumedamad.

Vana mesinik

oma värske mee

ja vanade lugudega.

Kuldrenett.

Ja suured hiilgava harjaga pilved,

just nagu suvel.

Ja hommikused udud,

mis enam nii ruttu ei haju.

Ja ühel hommikul on puud juba

just nagu millekski valmis.

Ja kõrvitsad tuleb viimaks tuppa tuua.

On septembri lõpp

ja külma polegi veel olnud.

Aga nüüd...

Ja kastanimunad

Tartu botaanikaaias

on kukkunud läikides rohtu.

Oktoober. Vabanemine.

Ja siis ongi esimene külm öö.

Ja nad ongi juba oodanud seda:

vabanemist.

Uutmoodi valgus.

Ja kõik see värvide ja langemise kergus...

Mis suvest jäänud, soojus...

Ja heledus, mis meenutab juba lund.

Lumi langebki.

Keset oktoobrit.

Ja muidugi sulab jälle.

Aga maastikule jääb tema vaikus.

Ja esimesest lumest saab palju vett.

Kurgja.

Udud, mis päeval enam ei haju.

Ja ikkagi päikest ka veel.

Sest on ju alles oktoober.

Oktoobri lõpp.

Reigi.

November. Kadumine.

Kuu.

Päevane hämarus.

Tumedad veed.

Valgus, mis meile on jäänud.

Pikkadel õhtutel.

Hingedeaeg.

Vahepeal lund,

just nagu valgem...

...aga ikkagi väga hämar.

Värvide otsingul. Raba.

Detsember. Ilmumine.

Jah, sel kõige pimedamal ajal...

Pessoa.

Ja Paradiis,

mis Reigi kantslist

13. detsembril, Luutsinapäeval

maha sai kuulutatud.

Ja ega midagi. Talv. Jälle talv.

Ilus aasta oli.