Retk detsembrisse

Veed detsembris:

väike Tarvasjõgi on kallastest jälle väljas,

vahutab üle tee.

See oleks juba nagu detsembri norm:

suurvesi.

Kaks vana kuuske detsembris,

Mõnuvere küla mahajäetud talu

põllu serval.

Ja midagi jää- või lumesarnast rabamättal.

See oli üllatus. Külma justkui polnudki.

Aga raba süda on juba nii jahtunud.

Kogu maa on jahtunud, ootab lund.

Rabarohtla. Detsembris.

Ja jääkirmetis laukalgi: peegel, mis enam ei näita.

Peegel, mis näitab veel.

Rabad on pimedal ajal

just nagu sisemaa meri.

Halli taevast hallil veel,

ikkagi natuke valgem.

Ja vete liikumist tuules:

ikkagi natuke elu.

Ja natuke värve ka,

kui neid kuskil enam ei ole.

Ja väga kummalisi musti peegeldusi.

Järv.

Tegelikult on pildistamiseks

juba lihtsalt liiga pime.
Fotograafia on valgusega kirjutamine,

aga kui valgust enam õieti pole, jääb kiri tuhm.

Männi värvid detsembris.

Veidi hämarad ja võltsid,

aga midagi ikka.

Kohe saavadki need paar tundi

seda poolvalgust otsa.