üksikuid potsatusi.
Need on Krügeri tuviõunad,
mis kukuvad rohtu.
Mõni on juba täitsa magus.
Aga flokside lõhn, mis nendel soojadel õhtutel
võtab sind ukse ees vastu,
on justkui natuke üleküps.
Nende õitseaeg on juba kestnud ka.
Ja kuivad päevad on täis viljalõikuse häält.
Ja päevalilled seisavad
valges vihmaeelses taevas
justkui valepäikesed.
Aga vihma ei hakkagi veel sadama.
Tuul vaikib ja ainult ritsikate sirin
täidab hämaruse.
No comments:
Post a Comment