Rätsepatöö

Tänane nagu eilnegi päev kulus rätsepatöö peale.

Õmblesin majale revääre ette.

Sest naljakas, kui neid pole, on ta nagu mõni vaene sugulane,

kaltsus ja räbaldunud.

Aga niipea, kui need aknaääre liistud

ja põseliistud ja kõik paika saavad,

ajab ta kohe pugu ette, lööb tähtsalt õhetama.

Meeldib iseendale.

Aga see on tõeline rätsepatöö,

iga tükki tuleb eraldi mõõta ja passitata.

Ja mõnikord tuleb tehtud töö üles harutada

ja materjal on raisus.

Varem ma ei kannatanud sellist nikerdamist.

Nüüd vaatan, et täitsa meeldib.

Kui mõned aknad ainult nii kõrgel ei oleks.
Küll väsitab jalad ära, see üles ja alla käimine,
sest haamer jääb ju alla, või mõõdulint või...



Aga eriti rahul ma olen selle vintskapiotsaga.
Kõik uued veelauad ja nagu peab,
täitsa korralik juba sai.
Tegelikult ongi see viga selle ise ehitamisega,
et kui üks asi juba selgeks saab, nii et võiks tegema hakata,
siis saab valmis.

Aga kuu tõuseb tänagi, kuldne mustade puude taga.

Ja ritsikad saevad ja sead ruigavad allika pool.

See kuupilt on veel eelmisest ööst.

Siin nad olid niimoodi kenasti kohakuti.