Uks ja tuli

Täna varahommikul trummeldas aknale esimene tõsine augustisadu,

mis meenutas juba sügisvihmasid oma järelejätmatusega.

Aga hea une tegi. Eile saigi peaaegu hämarani uksi värvitud.

Sest huvitav on ju näha, missugune siis jääb.

Et kui teed ukse purpurpunase.

Selle värvitooni nimi oligi Rajah ehk Kuningas.

Vanasti t0htisid purpurit kanda vaid kuningad ja vürstid

ja see oligi nii kallis, seda sai vaid Indiast,

et ega keegi teine saanudki endale lubada.

Aga kena küps värv on küll.

Ja kui Jaan teeb veel uued sambad ka

(sest need on alt mädad),

siis on juba täitsa Rajah.

Põhiline töö oli eile aga pööningu koristamine.

Pööningu koristamine on selline asi,

mida lükkad edasi. Aasta. Ja veel ühe aasta.

Sest tegelikult see tundub juba võimatu.

Kõik see sodi, lauad, ehitusmaterjalid,

veel eelmistest elanikest jäänud asju...

Maja pööning on natuke nagu enda 'pööning',

kuhu kipub teinekord liiga palju kola kogunema.

Aga ühel päeval teed selle lihtsalt ära.

Tuleb hooga peale minna.

Ja mitte liiga palju vaadata,

et ehk läheb seda jupikest veel kuskil vaja.

Pole läinud, ei lähe. Tulle.

Sest see käib asja juurde.

Kõiki vanu koitand ja naelu täis lauajuppe

ka ei jõua kütteks saagida.

Muist minevikku

tuleb lihtsalt niisama tulele ohverdada.

Las ta põleb.
Kõike ei saa ära kasutada.

Ja tuli on soojas augustiöös nii kuninglik.

See hele täpp üleval paremal nurgas

on läbi okste vilkuv vanakuu.

Tulekuma vana mõisarehe müüridel.