Rukis ja liilia

Augustipühapäev oli nii kaunis,

igas augustis vist polegi sellist.
Küps ja soe.
Ja vaatasin, tee ääres kummardab rukis
juba oma varjudele.
Ja varjud on varakult pikad.


Ja ta on nii valmis näoga,
et imestad, miks veel ei lõigata.
Aga katsusin tera hamba all, pehme vist veel.


Ja tänagi tõusis tumedaid vihmapilvi,
aga nad sadasid kuhugi sinna Jaani peale,
siin jäi kuivaks ja soojaks.


Ja odergi nagu ootab juba taeva all,
ja see ootuse hetk enne lõikust on justkui nii suur.

Ja et päikese käik on juba nagu ta kevadel oli,

siis on mõisa läänepoolsetes tubades

jälle need kaunimad mustrid õhtuti.

Ja kaunimad on veel tulekul.

Talvel.

Kõige haruldasemad.

Ja ma ei tea, kas see liilia tõi talve meelde.

Aga õide on ta läinud.

Vana triiphoone kohal meie "kloosrtriaias".

Mõni Silja loodusklassi laps on vist toonud sibula.

Ja nüüd ta õitseb seal esimest korda,

tõeline puhas valge kuningliilia.

Ja terve aed on kuninglikku lõhna täis sel õhtul.

Ja ta meenutab mulle ühte teist liiliat ja tema lõhna,

mis oli kord, kõikidel augustikuudel.

Aga enam pole. Kadusid inimesed majast,

kadus ka liilia maja eest ja tema lõhn.

Ja korraga ta ilmus siin uuesti välja.

Olin nii imestunud. Ja rahul ka.
Kõik on siiski hästi.