Haavalehtede langemine

Käisin Jõetaga, nagu ma seda kutsun,

seda Põltsamaa jõe tagust, kuhu saab ainult jala.

Ja kui Esna on ometi üks külmaauk,

siis see on veel külmem,

talvel, kui igalt poolt on lumi sulanud,

on seal ikka lumi.

Ja jõesonn oli veel keskpäeval jääs.

Loikudest rääkimata.

Ja haavalehed aina sadasid.
Nad tõesti sadasid.

Aga et haneparv ka peale jäi, näen alles nüüd.

Ja kes selle lehe niimoodi on riputanud, ei tea.

Vaevalt ta ise kukkus.

Kõik on valmis, ka sõnajalgade eosed.

Ja Käpa purre on nüüd on selline.

Kas ta veel ühe suurvee üle elab -

oleneb suurveest.

Ja neid langenud haavalehti, mida igal pool oli jalus,

ei saanud kohe üles võtmata jätta

(kaameraga, ma mõtlen).

Käpa uue maja uks.

Ja vana rehemaja katus.

Nende hoonete maa poole vajumist

olen viimase kolme aataga näha saanud.

Ruttu on vajunud.

Aga eks ole, kõik, mis kord üles on tõstetud,

peab jälle maha langema.
Kõik.

Ja teine asi selles päevas, peale haavalehesaju,

laukhanede kliu-kläu ja lend,

neid aina tuli üle metsa ja üle Käpa õue.

Ja need parved lendasid üldiselt igale poole.

Koguvad vist endid kokku alles.

Leselehemarjad.

Ja vesi jões pole enam see sillerdav,

mis kuu aega tagasi. Ta on tõusnud,

ta voolab võimukalt üle Araksaare lagunenud veskitammi,

ta mustab ja keerleb ja viib aina lehti ja lehti.

Ja õhtul kodus panin võsahunniku põlema,

sest ta oli kuiv ja tuul keeras itta.

Ja sealt ta puhub. Sädemed lendavad läände.

Hääled selles öös: haned taevas, kombain metsa taga põllul,

viimased põllud lõigata, põhiliselt raps, seda veel on väljadel,

muu kõik on kokku kogutud.