Päike käis sügist vaatamas

Vaikne udune hommik andis lootust ilusale päevale,
ja tuligi ilus, veel koguni nii ilus,et sai ka vaese Laua,
kelle saatuse pärast Johannes juba südant valutas,
päikese kätte kuivama sättida (piltki läks kohe viltu)
ja pärast varju alla vedada
(lõpuks ei mahtunud ta mujale kui kasvuhoonesse).

Aga see sügisaster on üks vapper lilleke
ja nende vähenõudlike seltsist, kes mingit erilist hoolt ei vaja.
Tõsi, suvi otsa on ta üsna ilmetu tuustakas,
aga enne lund hakkab ikka õitsema. Ja õitseb,
isegi kui lumi ta vahepeal maha vajutab, ikka õitseb
ja näeb veel päikestki.

Väntasin rattaga kihelkonnakiriku juurde.

Sest eks sellised päikesepäevad

ole veel viimane võimalus neid värve vaadata

ja nende sees sahistada.

j.n.e.

Aga see on üks tähelepanuväärne mees,

see Hinrik Weerman Päinurmest.

Sündis ja suri jõululaupäeval,

elas 77- aastaseks.
Ja nii ammu.

Muidu need malmristid eesti nimedega

algavad ikka 1870ndatest, mitte varem.

Väike leheke samblal.

Ja suur leht, valgust täis

Ja kõik need lehed, maas.

Vahtralehed maas ja tammelehed maas

ja saarelehed maas ja lepalehed maas.

Kaselehed ka maas.

Aga veel on nendel oma värv,

see, mille nad said ülevalt, taevast.

Ja taevas oli täna veelkord selline.

Ja okste varjud seinal sellised.

Ja okste muster õhtul, verandalt,

oli selline.

Ja siis tuli öö.