Õhtuvidevik oktoobris

Sest hämarusest saab sügisel see kummaline aine,

mis tõmbab endasse, mis kutsub.
Alles videviku sündides hakkab kõik elama,
hingama, ütelma midagi.

Veel on valgust udus, värve maas,

aga need neelduvad tasapisi sellesse elavasse ainesse,

mis on sügisõhtu hämarus.

Puu.

Võrad.

Puud.

Nende all pole enam suve sügavat varju.

Nüüd laskub vari kõigele taevast.

Ja imelikud värvid hämaruses, nagu neoon.

Oksad, nende vaikus ja võpatus, liigutamine.

Kontpuu punane, mis alati meenutab kevadet, märtsi.

Ja mägivahtra lehed kabelitee peal maas,

õrnalt helendades.

Kabel ise. Kohe astub pimedus sealt välja.