Hämarusepäevades on värvilaike,
mis nagu tasakesi põlevad vastu.
Üks on vana teeroosipõõsas kohe mu akna taga.
Kui päev enam muud ei süütagi,
ja kuigi kõik kogu aeg vaikselt tilgub,
tema süttib ikka igal hommikul,
et alles päris pimedas jälle kustuda.
No comments:
Post a Comment