Krüsanteem

Õhtutaevas, külma tuulega,

oli täna selline.
Aga mina tahtsin pildistada krüsanteemi.
Krüsanteem kingiti mulle laupäeval Koerus
ja kõik need hommikud ma olen vaadanud tema õit.
See on nii puhas ja kumav.
Mitte et ma olekskin muistsete (või vähem muistsete)
jaapanlaste kombel kontempleerinud Krüsanteemiõit.
Aga kust me teamegi, peale oma romantilise kujutelma,
mida see tähendas. Ehk vaatasid niisama,
heitsid pilgu peale.
Aga jah, kuidas teda pildistada?
Kas niiviisi, akna all, vastu valgust?

Või hoopis õues vana puust laua peal,

mille vihmad on märjad sadanud

ja mis naljalt enam ei kuivagi ära?

Või nii, otse tema puhast rohkekat südant?

Õhtuvalgus, kui ma krüsanteemi tuppa tagasi viisin,

oli pisut muutunud.

Muidu korjasin täna viimaseid õunu

(arvestamata neid, mis jäidki puu otsa ja jäävadki,

kuni linnud nad talvel ära söövad või alla ajavad).