Veel üks külm härmatisehommik, üks nendest,mis sügist talve poole nihutavad.
Või õieti paljastavad.Vaikne lehesadu hommikul.
Alati imestad sügisel, kui palju neid ikka on,
kõik ühe suvega kasvanud,
milline raiskamine!
Ja seal nad lähevad,ja lähevad ja lähevad.
Ja on neid, kes kuhugi ei lähe.
Ja päike tõuseb, jää saab jälle veeks.
Ja terve pika päeva veetsin tegelikult
Laureaat. Eks ole.
Ja on neid, kes kuhugi ei lähe.
Ja päike tõuseb, jää saab jälle veeks.
Ja terve pika päeva veetsin tegelikultKoerus, õigemini Aruküla mõisas,
Kalju Lepiku luulevõistluse zhüriis.
Osavõtjaid oli võistlusest, oh heldeke!
36. Kolmes astmes, põhikool, keskkool, vanad.
Siin on siis laureaadid (kõiki ei ole).
Laureaat. Eks ole. Midagi igihaljast.
Ja õhtune tee Esnas.
Ja teerist.
Ja õhtune tee Esnas.
Ja teerist.Aitab tänaseks küll.
Kas seal Lepiku-üritusel nad siis lugesid oma asju ka või ainult Kalju luuletusi? Et mille eest see tüdruk laureaadiks sai? Uvitavad veits äraseletatud ilmed, eriti mehed, sellised mitte just tavalised "luulenäod".
ReplyDeletePuha ainult oma luuletusi lugesidki. Neiul olid sellised noore Viivi Luige moodi natuke, riimis.
ReplyDeleteSis oli ikka õige asi :). See suunas mõtte Lepiku-sabatile, et kõigil olid tema raamatud näpus, nagu oleks äsja sealt lugenud.
ReplyDelete