mis sünnib aeglaselt iseenese hämarusest.
Ikka vaatan, kui kaua see viimane leht, nagu lipp
veel vastu peab seal raudteetammi ääres vahtravõsul.
Ikka vaatan, kui kaua see viimane leht, nagu lipp
veel vastu peab seal raudteetammi ääres vahtravõsul.
aga sügis, vähemalt see sügis,
tuleb kuidagi järskude astmetena.
Nii et osa loodust on veel eelmisel, osa juba järgmisel astmel.
Osa puid on juba täiesti paljad, osa alles täiesti lehes.
allikasse langeda.
Laua ja väsinud floksidega pildi meeleolu on imetabane.
ReplyDeleteJuba hiliskevadel ja kogu suve aimdus siinsetest postistustest sügise - kõige üürikese ilu surma tulekut, hirmugi selle ees.
Nüüd aga tundub, et kirjutaja päris oma aastaaeg on käes...
november hiilib juba oksaraagude taga
ReplyDeletekeegi kihutab läbi kõleda ilmaruumi
http://www.youtube.com/watch?v=ibDcjdm-Mqw