Vihma 98%

Algul panin 100%,

kuid jäägem siiski tõsikindlatele faktidele truuks.

Hommikul oli natuke kuiva ka.

Nüüd on õhtu käes.

Sajab ikka.

Kohe läheb pimedaks.

Maasik veel natuke paistab, varsti on seal ainult toa peegeldus.
Kell saab seitse.

Mis sellisel sügise vihmapäeval,

kui mitte lihtsalt ei saja,

vaid sajab ühtlaselt, järelejätmatult, tuulega,

peent vihma, mida sajaks nagu igast küljest

ja mis kastab märjaks ka varjualused -

mida sa hing sellisel päeval ikka siia paned -

kaks kassi, need pimedate päevade truud modellid,

mis siis, et väga vähe vaheldursikkad.

Ja tänase ilmaga pole isegi juttu olnud mingist õueminekust,

toas nagu raudnaelad, põhiliselt voodi peal.

Kas mingi krabin oli või?

Ah, polnud seal midagi. Magame.

Nagu Pessoa, kellele kulus minu vihmapäev,

laseb öelda oma Alvaro de Camposel:

Laske mul magada.

Aga muide, nagu ei soovitata hõisata enne õhtut,

nii ei peaks ka kurtma vähemalt mitte enne ööd.

Kui kella kaheksa ajal õue astusin,

läikis silmapiiril kuu ja üleval särasid tähed,

nagu just vabrikust välja lastud.

Ja eks nad olegi juba nii vanad, et nagu uued,

äsja loodud, kogu see vana maailm.

Loodetuul taas - lõunast loodesse keeranud,

puhas töö.