Oktoobriõhtu valgused

Kui ma täna õhtupäikeses mõisaveranda ees

seda kibuvitsa- või õieti pargiroosipõõsast vaatasin,

siis mul tuli meelde, kuidas ma teda ühel veebruariõhtul

(kui see polnud juba märtsi algus)

esimest korda pildistasin.

Tema oksad olid punased, tilku täis, oli sula ja kevadine tunne.

Tegelikult pildistasin teda suvel ka, õisi.

Ja nüüd siis küpsust. Küpses valguses...

mis kella viie paiku paistis verandaukse vahelt

veel päris suvine.

Aga ta paistab hoopis mujale kui suvel,
jälle heidab ta õhtuti õhtupoolsetes tubades
neid vanade klaaside mustreid seintele,
nagu märtsikuus.

Ja loeb neid kadunud aja

ja veelgi kadunuma aja kirju seintelt.


Aga mina leidsin postakstist täna sellise toreda kirja,
(seal seisis, et Esna aega vaadatakse vahel ka Baltimore's!)
õhtuvalguses mägedega margil,
ja eriti mulle meeldib see Rooma-Alliku
(mis on minu ebaloetava käekirja transkriptsioon muidugi).
Rooma-Alliku! See oleks nagu mõne vana kloostri asupaik.
Kuigi seal on ainult vana mõis,
Rosenite Roosna, nagu on Essenite Esna,
ja natuke vähem vana kolhoosikeskus
ja veel vähem vana vallavalitsus.
Postkontor ja pood: Roosna-Alliku.

Ja õhtu oli selline, et seda kirja ja veel mõnda, arvutist,

võis lugeda verandal, just nagu suvel.

Aga päike vajus väga ruttu.

See veranda oma varjualusega

meenutab mulle alati natuke raudteeperrooni.

Seal justkui ootaks midagi.

Nagu ühes Pessoa luuletuses.

Kus ta ka ei tea, mida ta õieti ootab.

Sest kas me siis teame?

Aga päike vajub ruttu, otse heinamaa ja jõe taha,

veel paistab ta kuurikatuse samblale,

allikatele ja puudele,

tammevõrasse,

haavaladvale.

Aga kui kabeli juurde jõuad, on ta juba loojas mis loojas.
Videvik.

Ja kui kabelist välja tuled, siis juba hämarus.

Ja kabelitee ääres puhisevad metssead,

nagu ikka sügisöödel,

ja allikate kohale tõuseb kuu.

Ta on veel päris ümar, kuigi juba vana.

Ja kerkib üle mõisakatuse kõrgemale ja kõrgemale.

Sügis on vanakuu valitsusaeg.

Aga kui selja taha vaadata, siis kumab seal veel

see oktoobriõhtu viimane valgus,

mis nagu neelataks taevasse ära.

Jalgade all krabiseb rohi: külmetab.

Külas hauguvad koerad.

Vana kuu valvab hommikuni.