Rooste ja kuld

Päike ahjuküljel, loojudes.

Nagu kevadel, aprilli alul.

Ja vete tõttamine, ikka, nagu siis, nii nüüd,

ainult üle teiste värvide.

Vee all läinud suvi.

Vee peal uued peegeldused, äkki märkad,

kõik on nagu roostes.

Veel eiole suuri kirkaid värve.

Ainult vaikse leppimise varjundid.

Kabel üle hulga aja.

Vastu õhtut, päike läbi metsa.

Ja see lehekene pingil,

kus me istusime.

Ja see kivist õie muutumatu uni.
Aastaajad voolavad tast üle.
Ja see veider soo seal.
Vesi juba jalus päris külm.
Aga jalad on veel suvest tugevad ja soojad.

Soode rohi. Karm ja kolletanud.

Õhtutuules vaikselt kõhisev.


Ikka mõni kurerehaõis, suve jäljed,
ega need ei kao vist enne lund.
Alles siis see lähebki kõik meelest ära.

Praegu päikest ju veel on. Tema kulda,

mida alles rohelisse rohtu pudeneb.