Tasane pühapäev

Kirikulised lähevad koju.

Ja nisu on lõikuseks küps. Aga märg. Raudrohi õitseb.

Ja tema valge varju all elutseb tema.
Aga tema jättis varju alla minnes malmi selle salmi.

Ja leht on kukkund lehele.

Aga kaselehekene puhkab nagu liual.

Sügiseine.

Koeru surnuaial, kõik need ristid ja lehed.
Sombusel pühapäeval.

Kuurisein ka ja tema värvid.

Lehed. Roheline.

Pronks.

Mitut värvi.

Aken.

Ja maja.

Vahuküla Kangru.

Seal olid sellised talud: Nahrku, Kangru, Koka.

Ei tea, kas mõisa ametimeeste või muidu ametimeeste järgi.

Isa jutu järgi olnud Kangrul küla kõige suurem maja.

Suur tänini. Ja vähe muutunud vist.
Omamoodi arhetüüpne.

Varsti sellist enam ei näegi.

Pärnaallee viib ligi.

Pärnalehed. Ja rohi. Ja muld.

Järvamaa.