Aga see öö oli tõesti võimas oma sooja tuulega,mis tuli otse kuu poolt, nagu oleks kuu, põsed punnis,
aina puhunud ja puhunud ja kõik maailma kahisema ajanud.
Nii paistis ta Kassi maja õue.
Ja nii üle pargi puude mõisa esiverandale. Kui Sihvkaga mõisa poole jalutasime, kaks varju, suur ja väike,
märkasin äkki, et meile järgneb veel üks vari, päris väike.
Kes see ometi on, kes meile keset teed järele jookseb?
Oli väike siil.
Sihvka läks teda uudistama.
Siil sibas kõrge rohu sisse.
Sihvka vaatas, et siil, ei huvita.
Aga hea ometi, et ta tee pealt ära ajasime,
kuigi tema pisike liikuv vari oli nii kena.
Sest kohe tuli auto suure sõiduga, kruusakive pildudes,
külapoiste BMW, tümakas põhjas.
Siil pääses.
Me vaatasime ka eile kassiga, Mirdzaga, öösel seda kuud. Ja pärast unes vaatasin aknast aeda, kus klaarid helendasid kuu moodi okste küljes.
ReplyDelete