Metsajõed, kadunud talud, väljade õhtu taevas

Tee Haavale,

ükskord talutee olnud.

Teekonna algus, päris pika.

Jõgi. Preedi jõgi Haaval.

Purre, kust ülemöödunud kevadel üle käisin,

on jäljeta kadunud.

Jõgi viinud.

Jõgi ja pilved,

mis muutusid, ilmusid ja kadusid,

terve päeva. Valguse liikumine. Sügis.

Peegeldus toomingal.

Toomingas.

Suurem jõgi.

Piibeleht.

Puhkus jõe kaldal kuuskede all,

pilliroo kahinas, metsa kohinas.

Kuuse varbad.

Rohi.

Metsatalu põld.

Orava talu.

Kaheks pooleks lõhenenud tamm.

Ja mis see siis on?

Kullerkupuõis.

Just nagu Enno luuletuses "Hilissuvi",

eks ole, et:

Sõit-sõit, sõit-sõit, läbi salu,

Kullerkupp läeb paljajalu,

Vaatab kask ja vaatab haab:

Kuidas see küll koju saab!

Nutulill lööb kõrval takti,

Ilmas kõik käib viimaks katki,

Kulub maisest ainest king,

Kuldset igatseb siis hing.

Anna kingad, kasekene,

Anna riided, haavakene.

Haaval purpur, kasel kuld,

Tuul toob metsa tagant tuld.

Tuul toob tuld, käib ümber salu,

Kullerkupp läeb paljajalu,

Laulab kask ja laulab haab:

Kuidas see küll koju saab!

...

Ja kuldsed teed, kuldne õhtu, mis saabub,

kui jõuame väljadele.

Heinamaa.

Kask.

Loojangu pronks

ja kuld

ja viimati tuli.

Ja viimati see, mustad kontuurid, hõõgus,

mis kuidagi kustuda ei taha.

Pikk ja ilus päev oli. Suve viimane laupäev.