Eilse kohta : kui õhtul hilja ka veel pilte üleval ei olnud, tekkis kohe kahtlus, et inimene on kuskil "kottu ära".Justkui oleks kohustatud aina nähtaval olema...Ah niisugune põnev käik? See Enno kullerkupu-luuletus on mulle olnud kogu aja väga traagiline. Kunagi sada aastat tagasi luges seda ühel EE sünnipäeval Ines Aru, kes "sai aru" - väga hästi luges. Paratamatuse tunne on selles luuletuses. Täna: mõisaparkide napp elegants on ikka üle kõige. Millal mõisnikud õieti selle pargiasjandusega tõsisemalt tegelema hakkasid? Igatahes tore, et nad on meile niisuguse pärandi jätnud, mida "koi ei söö ja rooste ei riku".
Oh eks need pargidki kao. Ja päris ruttu, kui inimene nad sinnapaika jätab. Palju kohti on, kus ainult üle padriku ulatuvad suurte puude ladvad annavad märku, et seal on park olnud. Maa on neis enamasti rammus. Ja sellisel kujul, nagu mõisniku ajal pole neid enam õieti kuskil, sest nii palju ei jaksa keegi nende eest hoolitseda kui omal ajal vana kärner ja tema käealused. Tööjõud oli odav. Aga hämmastav on küll, kuivõrd, ja kui kauaks ajaks vist veel, kannab kogu kogu Eesti maastik nende siit kadunud inimeste mõtete nägu. Nemad on selle kujundanud oma tahtmise järgi.
Eilse kohta : kui õhtul hilja ka veel pilte üleval ei olnud, tekkis kohe kahtlus, et inimene on kuskil "kottu ära".Justkui oleks kohustatud aina nähtaval olema...Ah niisugune põnev käik?
ReplyDeleteSee Enno kullerkupu-luuletus on mulle olnud kogu aja väga traagiline. Kunagi sada aastat tagasi luges seda ühel EE sünnipäeval Ines Aru, kes "sai aru" - väga hästi luges. Paratamatuse tunne on selles luuletuses.
Täna: mõisaparkide napp elegants on ikka üle kõige. Millal mõisnikud õieti selle pargiasjandusega tõsisemalt tegelema hakkasid?
Igatahes tore, et nad on meile niisuguse pärandi jätnud, mida "koi ei söö ja rooste ei riku".
Oh eks need pargidki kao. Ja päris ruttu, kui inimene nad sinnapaika jätab. Palju kohti on, kus ainult üle padriku ulatuvad suurte puude ladvad annavad märku, et seal on park olnud. Maa on neis enamasti rammus. Ja sellisel kujul, nagu mõisniku ajal pole neid enam õieti kuskil, sest nii palju ei jaksa keegi nende eest hoolitseda kui omal ajal vana kärner ja tema käealused. Tööjõud oli odav.
ReplyDeleteAga hämmastav on küll, kuivõrd, ja kui kauaks ajaks vist veel, kannab kogu kogu Eesti maastik nende siit kadunud inimeste mõtete nägu. Nemad on selle kujundanud oma tahtmise järgi.
Väga inspireeriv blog.Aitäh.
ReplyDelete