Ussilakaõis

Mäletan, kuidas läinud kevadsuvel

pildistasin teda Hiiumaal Rebastemäe all.

Selle veebipäeviku ring hakkab täis saama.

Soe päev oli pärast neid viludusi.

Aga sääsed on ka jälle hakkamas.

Maailm on rahutu,

õhtu on rahulik:

kaelustuvi ulub kõrgetes puudes,

varjud venivad üle taas kord niidetud muru.

Pikk valgus

See ta on, pikk õhtu, pikk valgus, varjud.

Tuttav tee kevadest suvesse, jälle.

Enne jaani aeg, ühed õied minemas,
teised veeel tuleamata. Suurtest õitsejatest ma räägin,
aga väikseid ikka: külmamailane.

Aga valgus, sedapidi

paistab ta ainult

paar kuud aastas.

Nii pikalt.

See aeg

Ongi see aeg: noored lehed, valged ööd.

Ja kui päike õhtul välja tuleb,

siis teda ulatub justkui igale poole,

kõik on valgust täis.

Pärn. Kõik alles rikkumata,

kõik alles kasvab.

Ja pihlakas ka, see veidi imal lõhn

heinamaaservas.

Ja kuslapuu. Maivalgus.

Peatus

Need vilud päevad on nagu peatus.

Kevad jäi korraga seisma.

Tähendab, tundub nii.

Midagi ei jäänud seisma,

kuldnokapojad kisavad pesas,

kui vana ussidega tuleb

ja tihasel on esimene sats

vist juba lennus: laulab uuesti,

nagu ükskord kevadel...

Jah, nagu üskord kevadel...

Dekoor püsib mõned päevad paigal,

siis astub suvi sisse, uus vaatus.

Peoleo

Alles sai siin päevikus

selle katkujuure roosasid õisi imetletud.

Alles oli varakevad ja midagi veel polnud.

Nüüd on juba need lehelatakad,

ussidki juba kallal.

Ja suured latakad pilved.

Aga vihma ei tulnud.

Aga peoleo hõikas täna,
kui õhtul verandal istusin.
Ta on jälle siin. Suvi siis ka.
Õhtu on päris soe ja vaikne.
sääski pärast eilset raju kohe vähem.

Anemoonid hallil õhtul

Lapsena mõtlesin,

et need on tegelikult hanemoonid,

pehmed ja valged, nagu nad on.

Siit tuli välja, et botaanikud

on ristinud nad metsülasteks,

kuigi ülastest on nad ainsad,

mis eriti metsas ei kasva.

Siin kasvavad nad raudteetammil,

ainult ühes kohas koos.

Ja nii on nad ikka, laikudena,

paestes kohtades.

Aga anemooni nimi

tuleb hoopis kreeka anemoné'st.

Ja anemos on tuul.

Nii et olgu siis veel üks tuulepilt

sel nelipühi teisel pühal.

Suvi sai selleks korraks läbi.

Aga kevad oleks ka nagu otsakorral,

rohi kõrge, sirel õitseb, tuul vilu ja vali.

Tuul

Tuul tõusis, jahedam läänetuul,

ja ajas sääsed verandalt peaaegu ära.

Sai sireleid imetleda.

Valgust neis.

Tuul.

hbr. ruuah

Neli pilti nelipühivalmistuseks

Sõnajalg raiesmikul,

kust saunvaihta käisin tegemas.
Õunapuu aias.

Raps põllul.

Pilv taevas.

Õhtul.

Suvistepüha laupäeva hommikul

Meelespead vee ääres,

õhk on veel jahe.

Iga öö pestakse kõik uueks.

Taheneb.

Tammede all.
Päike otsib veel kohta.

Tulikaleht.

Kõiki neid latakaid ei jõua ära imestada.

Millal nad kasvasid?

Varsti harjud.

Nelipühireedel

Olin paar päeva siit ära

ja tulin tagasi nagu hoopis teise kohta.

Ei tunne ära.

Ja tema ka juba ajab õisi lahti!

Mis sa teed.

Tammedealune niit on juba kõrge rohi,
rebane volksas sealt läbi,
ajas kullerkupud kõikuma.

Ja ojamõõl...

Ja kõik need sääsed jõe ääres...

Ja tamm, vana tamm ka noores lehes.

Ja õies. Õies nagu teisedki,

putukaski saab aru, et õies,

tasub otsida.

Ja korraga on igal pool nii palju elavaid varje.

Põõsalinnu laul, valgustähnide kõikumine rohul,

kõik on valmis. Kõik hingab.

Lõhn ja küllus

Lõhn ja valgus,

soojus ja tuul,

maa peal ja taevas,

üleval ja all,

õiekarikates ja lehtedes.

Ja puude lehtede kahinas.
Jah, toas oli nartsisside lõhn,

aga aknast tuppa kostis see,

esimest korda see aasta:
tuule sahin lehdedse.
Pehme sahin. Uinutav sahin.

Ja poeticus'te unine lõhn tubades,
nagu alati sellel ajal,
enne nelipühi...
ükskõik kus,
ükskõik millisel aastal,
mis sa elanud oled.

Ja peaaegu poleks märganudki,
et kirsid ka juba omas vari-valguse riides.

See kõik on alati nii korraks.

Aga kui ta on, on see just nagu alatiseks:

soojus, lõhn, küllus,

üleval ja all, õhtul ja hommikul,

tulpides ja taevas.

Ja muidugi punase sõstra õites:

neidki on jälle nii palju -

varajast mett, roheka valguse saladust,

suve tulekut hinge.

Kullerkupud

Jäin tukkuma sooja linnulaulu,

ei tea, mitu korda ta kukkus...

Kevad vist ainult läks...

Tee ääres juba kullerkupud.

Ei mäleta enam midagi.

Aeg

Kevad kihutab eest ära

ja enam talle järgi ei jõua.

See üleeile tehtud pilt on juba täiesti

ajast ja arust.

Out of date.

Ja see ka.

Ma ei imestaks, kui toomingad täna

juba kuskil

pudeneksid.

Ja rohi on varsti rinnuni,

võililled peavad kõvasti pingutama,

et enne ära jõuda, kui muu hein neist üle kihutab.

Ja eile õhtul pärast sooja vihmasabinat

allikad aurasid, nagu suvel,

ainult see heleroheline dekoor

oleks nagu ajast maha jäänud.

Raagus saartest ja tammedest

rääkimata.

Öösoe ja hommikusoe

Nüüd ongi nii, et lähed hommikul paljajalu

allika poole ja rohi on mõnusalt märg varvaste vahel,
sest päike on juba soe

ja kõik nad on laiali lahti.

Eriti veel need, varsakabjad,

nende aeg on nüüd.

Või mis aeg kõik nüüd pole.

Sest eks ole, vana sõstrapõõsas ka

seal päikese käes

kus vesi paisult alla pahiseb.

Aga paisust ülevalpool on ta vaikne

ja peegeldab seda sooja hommikut,

nagu ta on.

Ja eks lehed tule nüüd kohinal ja mühinal,

nelipühiks on juba päris lehis kaski oodata.

Aga need on praegu, jah, mida vaatama jääd.

Hästi eredad. Varsti vaatad juba midagi muud,

see muutub ruttu.

Kes veel mäletab sinililli?

Või kes neid taga kurdab?

Sest nüüd saab minna läbi hommiku soojuse.