Mere ääres sambla süles

Veidi teistsugust, mereäärset valgust siia ka.

Nagu selles lõokannuses,
Käsmu lõokannuses nimelt.

Ja muidugi merel endal,

külma põhjatuule, heleda maikpäikesega.

Roostikus tuulevarjus pikutades.

Päike on kuum.

Ja kõik on ülevalgustatud,

mis on valgustatud.

Ja kõik on uus ja läigib,

mis on tulnud sel kevadel.

Nagu need uued angervaksalehed.

Võ nagu kask tuules.

Eks ole, varsti lehes ka.
Ja siis on juba lehed tuules...

Aga kõige rohkem köitsid mind sel heleda päeva

jalutuskäigul need valguslaigud samblas,

samblamaailm kogu oma uhkuses.

ja lopsakuses

Ja kõik, mis seal on, vana ja uut,

nagu need karvased jänesekapsalehed.

Või nagu see laanik ise, täies hiilguses.

Või see kaunis raskesti jäädvustatav

karvase piipheina (kui ma ei eksi) õis.

Ka üks õitseja, üks kevade lilleke.

Lehtivast mustikast rääkimatagi.

Kõik valgust täis.

Pihlaka noored lehed. Taevas.

Merel aulid.
Külm tuul, lõputu heledus.

Maipäev.