Vahtrad

võib ju olla järjest külmi ja kõledaid päevi,

aga tegelikult piisas neile ühestainsast soojast,
see oli laupäeval,

kui korraga tundsin õues soojas õhus nende lõhna.

Ega nad sestsaadik rohkem lahti läinud polegi.

Külmade hallide maipäevadega kõik nagu seisab.

Isegi rohi. Kuigi ta vist ikkagi...

Päris suur juba.

Aga täna õhtul vajus see hall kõledus korraga laiali.

Kägu kukkus. Kukkus ja kukkus.

Hea oli olla selles korduvad helis,

kraapida maad, korjata kive ja juurikaid.

Kaks nooti, monotoonsuse õndsus.

Maiõhtu. Öö tuleb päris külm.

Ööbikudki vakka.

Aga loojangukuma

vallutab juba peaaegu terve põhjapoolse taeva.

Valged ööd

on ligi.