Äike

Korraga oli soe. See oli imelik tunne:

õhku polnud äkki enam tunda,

õhk polnud vastu nahka jahe,

vaid niisama, pehme.

+23.

Siis tõusis pilv, tuli äike,

aga seegi pehmelt.

Kaskede uued värvid vastu pilve.

Välgud, sadu, ikka soojus.

Ja nüüd, pimedas,

laksutab ööbik keset sooja niisket ööd.

Seegi on veider,

nad laksutavad öösel, kui on juba valged ööd.

See kevad on üldse veider.