Valgus soojal päeval

Soojal päeval lähed ikka vahepeal,

kui ka tuleb muidu laua taga istuda,

aeda sõstrapõõsaste vahele uitama.

Näed, et need varased kannikesed,

mida põõsaalused täis,

on puha lahti.

Soojal päeval on ka päris hea

nende juurde käpuli maha lasta.

Ega neist muidu ju pilti ei saa ka.

Nii maadligi.

Üks kevad, kui emaga jälle Lüganusel käisime,

surnuaial, siis me õega millegipärast arutasime,

et kas on looduses mõnda lille,

kus kollane ja punane on koos.

Ei tulnud ühtegi meelde.

Aga ema teadis kohe: nurmenukk!

Mis siis, et too aasta nad veel ei õitsenud.

Ta mäletas neid kahte värvi.

Lapsepõlvest.

Lüganuse on ju tema lapsepõlvemaa.

Ja eks igasugu elukada hakka nüüd puhkema.
Punane leeder näiteks raudtee ääres ja varemetel.

ja raudteetamm ise on nüüd selline.

Mäletad, milline ta oli talvel?

Ei pääsenudki läbi.

Ja kõiges on valgust, igal pool,

osjades muidugi.

Ja allikatel.

Kuksema allikad.
Kadunud mõisa all, teisel pool teed.

Ja siis need läpipaistvused...

Esimene roheline udu. Kased.

Igale poole on veel näha,

valgus ulatub igale poole,

varjud on alles kerged.

Ja mahajäetud maja

uneleb oma mahajäetuses.

Uks, kust enam ei käida,

päike ainult vaatab iga õhtu.

Pole kedagi.

Ja need esimeste lehtede varjud.

Nagu kiri.

Ja siis õhtul kabeli poole kõndides,

kui päike on juba päris madalas,

vaatad neid. Täisõitseng, valgus.