Lõhn ja küllus

Lõhn ja valgus,

soojus ja tuul,

maa peal ja taevas,

üleval ja all,

õiekarikates ja lehtedes.

Ja puude lehtede kahinas.
Jah, toas oli nartsisside lõhn,

aga aknast tuppa kostis see,

esimest korda see aasta:
tuule sahin lehdedse.
Pehme sahin. Uinutav sahin.

Ja poeticus'te unine lõhn tubades,
nagu alati sellel ajal,
enne nelipühi...
ükskõik kus,
ükskõik millisel aastal,
mis sa elanud oled.

Ja peaaegu poleks märganudki,
et kirsid ka juba omas vari-valguse riides.

See kõik on alati nii korraks.

Aga kui ta on, on see just nagu alatiseks:

soojus, lõhn, küllus,

üleval ja all, õhtul ja hommikul,

tulpides ja taevas.

Ja muidugi punase sõstra õites:

neidki on jälle nii palju -

varajast mett, roheka valguse saladust,

suve tulekut hinge.