Soe hommik - ja kes kõik tulnud...

Hommik oli niiske, soe, looritatud.

Ja juba nad on puha lahti.

Mitte veel kõik, aga palju.

Ja kõige uskumatum asi - aga pidin uskuma:
ööbik. Oli küll ööbik.

Laksutas hommikul mõisa pargis.

Imelik, mõtlesin, enne peaks ikka olema pääsuke,

päevasooja tooma...

Ja olen ma üldse kuulnud ööbikut aprillis?

Ja siis hiljem, kui rehitsesin allikat

(vetikaid, vanu lehti ja prahti, sauna juurest allikalt),

mis vanarahva järgi pdidad vihma tooma,

ennäe! Lendaski pääsuke sädinal üle!
Aga seda maamesilast pildistades mõtlesin,

et igal kevadel on midagi palju.

Mõni kevad on palju heledat päikest ja külma tuult.

Mõni kevad on palju kuldnokki.

Tänavu on allikates palju vett.

Ja üks kevad, see võis olla 1996,

oli Hiiumaal palju maamesilasi.

Neid oli kohe palju, sõstraõied kõik täis.

Siis tulid külmad ja lumi.

Järgmistel kevadel neid kunagi enam

nii palju polnud.

Ana nartsiss hakkab siin aiaski juba õit näitama.

Väike jõgi, suur nartsiss ja eilne kägu

Jõerohud, päike.

Täna on eilse maheduse asemel hele ja vilu.

Päikeses soe.
Aga eile olid korraga kõik pajupõõsad õies, kõik.

Ja ka väike jõgi, see pargiallika jõgi, on tänavu päris suur.

On valgusel, kus mängida.

Ja eile oli veel see:

esimene käokukk,

õhtul, kabeli juures,

ikka sealt, kus ta alati on,

kõik need viis kevadet on olnud,

nüüd juba kuues.

Truu hing.

Ja nemad on vana triiphoones, mida enam pole,

ainult müür - selle müüri ääres soojas

tegelikult juba üleeilsest saadik lahti.

Lihtsalt uusi asju on kevadel nii palju,

et kõigi juurde ei jõuagi.

Ja kõike seda valgust,

mis igalt poolt läbi ja igale poole sisse paistab,

ei jõua enam ka ära imestada.

Vaatad ja justkui jäädki vaatama.

Nagu uneski veel vaataks.

Täiskuust parem ei räägigi.

Veel paar...

...selge näoga õit,

nagu Liska ütles.

Valgus õies:

tolmukate varjud kroonlehtedel,

õrnalt näha.

Päris hästi ei jäänud.

Noh, ja kanakooled ka juba hakkamas

seal väikse allika ääres,

mis tänavu polegi väike.

Väga valged hommikud

Ööd hakkavad päris õhukseks kuluma.

Kella neljast-viiest juba kisub valgeks.

Sest nii selge on. Härmatanud ka.

Ja siis varsti on päike juba kõrgel, soe.

Sulatab. Alguses üks külg. Siis teine ka.

Esimene ülane ka

Eile polnud veel midagi märgata,

täna juba...

Nüüd ongi nii, et aitab ühest soojast päevast

ja jälle on keegi tulnud, midagi puhkenud,

kuskil on rohik korraga roheline.

Aga jah, ülaste aeg siis ongi käes.

Nii nagu see ajaarvamine on kevadel:
sinilillede aeg, see saab läbi,
siis on ülaste aeg, see saab läbi,
siis on toomingate aeg...

Kortsleht pühapäeva hommikul

Kenasti kroogitud.

Veel sinililli

Sest nüüd on nad lahti ja laiali
Ja laiali igal pool

Ja lahti vastu päikest

Ja mõni on teisipidi ka.

Ja mõni on nii suur.

Ja eks neid tule veelgi siit ja sealt.

Ülasteni veel natuke aega.

Aga ainult natuke.

Ja tarnamätas peesitab keset vett

ja kass Triibu õhtupäikeses.
On.

Külmavõitu õhtul

Vastu õhtut tuli päike pilve alt välja,

paistis üle metsalatvade veele,

näitas vette jäänud katkujuurt,

mis ikkagi õitsema hakkab

ja neid varsakapju omas elemendis,

ka juba hakkamas.

Eks nad mai alguses ikka õitsegi.

Ja õhtu oli vilu ja tuuline, korraks hästi hele.

Aga peale loojangut tõusid uued tumedad pilved
ja nüüd sajabki ladinal pimedas vihma.
Lubatakse lörtsi.

Hääled

Õhtud on juba sellised,

et ei taha ega taha lõppeda.

Hääli täis. Rästad ei saa magama.

Kell pool kümme, peaaegu pime, kuu kumab pilvedes,

nemad ikka, üks siin teine seal, kolmas kaugel...

Ja metskurvits, ja veel mingi sädin roostikus,

ja jõe kohin, ja kurgede ja hanede hääli,

ja mingi üldine tasane mulin ja sulin ja sädin.

Õhtu on nii elu hääli täis ja kuidagi ei raatsi

verandalt tuppa minna. Istuks veel.

Ja ma imestan seda:

sellised õhtud on ju olnud alati, igal kevadel.

Ja kus mina siis olen olnud,

et ma pole osanud neid niimoodi kuulata?

Uut

Kevadel on tõesti nii

(ja et see nii on, läheb iga talvega meelest ära),

et igal hommikul jõe äärde minnes

näed midagi uut.

Nagu see, kuidas need luiged seal ennast peegeldavad.

Kohal on nad küll juba ammu,

paar laululuiki nagu igal kevadel.

Suve tulles nad kaovad.

Seni on siin nende häält.

Aga väike-lehelinnu silk-solk

kostis täna küll esimest hommikut.

Nojah, ja need on ka seal juba tükk aega.

Verev karikseen peaks olema.

Aga haruldaselt suur.

Ja täna paistis päike talle nii kenasti sisse.

Ja kõik see mullune kõdu,

veel ta on näha. Varsti kaob uue alla.

Tamme jalamil tammi juures.

Ja siis nemad. Polnud veel märganudki.

Lepiklill.

Roosa, mis alt äärest paistab,

on muiudugi katkujuureõis, juba vana asi.

Lepiklilled. Ikka mitmekesi koos.

Ja vana mätas. Uus rohi.

Üks ämblik, näen nüüd, elab seal ka.

Karge hommik

Öö oli päris külm, oksad jõe kohal jääs.
Aga hommik ilus ja valge.
Sammal vanal sillatoel.

Ja mustsõstar jõe kohal.

Juba lehed!

Mis siis, et servast härmas.

Ja neid ei hoia tagasi enam miski.

Muudkui tulevad.

Keskpäevapäikese kätte, suvesse.

Puhas

Need on need päevad,

kui taevas oli puhas.

Taevas, nagu vanasti, nagu alati:

ainult pilved, linnud, valgus.

Mitte kedagi oma kohvrite ja muredega

meist üle lendamas.

Tänane õhtu oli üldse haruldaselt puhas.

Päike uurib õhtu-õhtult uusi alasid vanadel seintel.

Samu kohti, mida ta juba kakssada kevadet uurinud on.

Aga meie tea, kes oli see Leinberg.

Keegi.

Ja tõesti, õhtu tuleb, kuu on taevas,

ja mitte ühtegi lennukijälge.

Puhas.

Kuldnokamuster vana saare ladvas,

nagu nüüd kõigil õhtutel.

Nende kära enne pimedat.