Liblikaid õhus, sipelgad pesa peal sagimas,
paitav päike ja soe tuul.
Ainult metsaalune lumi
õhkab teinekord külma näkku.
Ja jõgi on luha peal.Ja keerleb ja pöörleb ja sätendab.
Ja suliseb sealt ja vuliseb sealt
ja siis lööb kusagil lupsu!
Väikese Tarvasjõe suurel peolkeset tuuliseid metsi,
inimeste teadmata.
Kus on luht, kus mets, kus jõgi?Tasased punased käärud,
sätendavad pöörised.
Jänijõgi, tee, mis tast üle viis.Nüüd viib alt.
Ja see vana maja.
Iga aastaga vanem.
Aga ikka seal, kuulamas jõge ja metsa,
kuigi kedagi pole kuulamas.
Päike ja palgid. Vana siid.
Ja natuke vana lund.
Roos? Rabarber.
Ja veelkord jõgi seal all.
Ja veelkord. Päike vajub.
Ja see vana maja.Iga aastaga vanem.
Aga ikka seal, kuulamas jõge ja metsa,
kuigi kedagi pole kuulamas.
Päike ja palgid. Vana siid.
Ja natuke vana lund.
Roos? Rabarber.
Ja veelkord jõgi seal all.
Ja veelkord. Päike vajub. Hoburästas vilistab teisel kaldal.
Meie läheme uuesti läbi jõe, koju tagasi.
Jälle üks vana maja? Kade... Põhja-Eesti pool on kõik kohad ära hõivatud ja üles ehitatud.
ReplyDeleteEks seegi maja ole hõivatud, see tähendab, kellegi oma, aga tõesti, jah, ega ta palju pole muutunud, ainult maadligi vajudes, metsa kasvades, sestsaadik kui teda tean: 30 aastat juba
ReplyDelete