Väike jõgi, suur nartsiss ja eilne kägu

Jõerohud, päike.

Täna on eilse maheduse asemel hele ja vilu.

Päikeses soe.
Aga eile olid korraga kõik pajupõõsad õies, kõik.

Ja ka väike jõgi, see pargiallika jõgi, on tänavu päris suur.

On valgusel, kus mängida.

Ja eile oli veel see:

esimene käokukk,

õhtul, kabeli juures,

ikka sealt, kus ta alati on,

kõik need viis kevadet on olnud,

nüüd juba kuues.

Truu hing.

Ja nemad on vana triiphoones, mida enam pole,

ainult müür - selle müüri ääres soojas

tegelikult juba üleeilsest saadik lahti.

Lihtsalt uusi asju on kevadel nii palju,

et kõigi juurde ei jõuagi.

Ja kõike seda valgust,

mis igalt poolt läbi ja igale poole sisse paistab,

ei jõua enam ka ära imestada.

Vaatad ja justkui jäädki vaatama.

Nagu uneski veel vaataks.

Täiskuust parem ei räägigi.