Wednesday, April 21, 2010

Uut

Kevadel on tõesti nii
(ja et see nii on, läheb iga talvega meelest ära),
et igal hommikul jõe äärde minnes
näed midagi uut.
Nagu see, kuidas need luiged seal ennast peegeldavad.
Kohal on nad küll juba ammu,
paar laululuiki nagu igal kevadel.
Suve tulles nad kaovad.
Seni on siin nende häält.
Aga väike-lehelinnu silk-solk
kostis täna küll esimest hommikut.
Nojah, ja need on ka seal juba tükk aega.
Verev karikseen peaks olema.
Aga haruldaselt suur.
Ja täna paistis päike talle nii kenasti sisse.
Ja kõik see mullune kõdu,
veel ta on näha. Varsti kaob uue alla.

Tamme jalamil tammi juures.

Ja siis nemad. Polnud veel märganudki.
Lepiklill.
Roosa, mis alt äärest paistab,
on muiudugi katkujuureõis, juba vana asi.
Lepiklilled. Ikka mitmekesi koos.

Ja vana mätas. Uus rohi.
Üks ämblik, näen nüüd, elab seal ka.

2 comments:

  1. Kirjandustudeng rääkis mulle, kuidas loengus olid sina teemaks ja õppejõud näitas pilti ja muheles: "Siin on Õnnepalu viimased pildid tema blogist!".

    ReplyDelete
  2. Tagantjärele veel sellest puhtast taevast: väga hea tunne oli neil päevadel. Ja aeg-ajalt mõte, et mis siis, kui... Et kusagil keegi vaene, vana või haige lennukite puudumise pärast pidi kannatama, eriti ei mõelnud. On ju isegi lennatud - ja on ka pikki maid jalgsi rännatud.
    "Aega veel on"?

    ReplyDelete

Followers