Linnapäevad läbi, jälle maal.Ja maa on vahepeal päriselt ellu ärganud.
Lumi läinud, rohi tuleb.
Õitest rääkimata.Katkujuur allikatee ääres.
Esimesed kobarad närisid kitsed ära,
ikkagi värske kraam!
Nüüd neid enam ei huvita.
Ja hommik oli härmatanud,meenutades sügise härmatanud hommikuid.
Kui erinevad!
Siis läksime valgusest varju,nüüd varjust valgusesse.
Ja päike paistab hommikuti allika põhja
vikerkaari täis.
Nii et kõik need vanad kividki,
Ja vett on endistviisi väga palju.
Heldelt!
Ja vana jõeäärne sõstrapõõsaski
ajab lehti. Kus ta pääseb.
Aga selline on maa,
Ja päike paistab hommikuti allika põhjavikerkaari täis.
Nii et kõik need vanad kividki,kes talv otsa seal tukkusid,
on nagu ellu ärganud.
Ja vett on endistviisi väga palju.Heldelt!
Ja vana jõeäärne sõstrapõõsaskiajab lehti. Kus ta pääseb.
Aga selline on maa, kui ta üles ärkab.
Katkujuurt on nähtud kunagi kevadeti ühe vana saksiku talu aianurgas, siis aastaid taga igatsetud ja taas kohatud vanas põlispuudega mõisapargis. Tema õitsemine on imeline. Kui see ikka ongi õis? Ja kas Eestis päris metsikus looduses teda ka esineb? Kas on tulnuktaim?
ReplyDeleteSee on õiekobar, mis koosneb omakorda korvõisikutest, kui botaanilist keelt tarvitada. Nii et katkujuur on paiselehe sugulane ja käitub just samamoodi, õitsedes varakevadel ja ajades siis alles oma suured lehed laiali. Aga pärit on see liik (harilik katkujuur) vist, kui ma ei eksi, Kaug-Idast, kunagi toodud mõisaaedadesse iluks ja sealt taluaedadesse. Laiutab seal, kuhu teda on toodud, aga eriti ei paista levivat. Hoopis väiksema ja alt valgeviltja lehega villane katkujuur kasvab looduslikult, näiteks Hiiumaa liivasel rannal on teda palju.
ReplyDelete