Õhtud on juba sellised,et ei taha ega taha lõppeda.
Hääli täis. Rästad ei saa magama.
Kell pool kümme, peaaegu pime, kuu kumab pilvedes,
nemad ikka, üks siin teine seal, kolmas kaugel...
Ja metskurvits, ja veel mingi sädin roostikus,
ja jõe kohin, ja kurgede ja hanede hääli,
ja mingi üldine tasane mulin ja sulin ja sädin.
Õhtu on nii elu hääli täis ja kuidagi ei raatsi
verandalt tuppa minna. Istuks veel.
Ja ma imestan seda:
sellised õhtud on ju olnud alati, igal kevadel.
Ja kus mina siis olen olnud,
et ma pole osanud neid niimoodi kuulata?
No comments:
Post a Comment