Kui kõrgemad põllud on juba täiesti tahedad
ja teedki väljadel tolmavad,
siis vesi lainetab (ja tänase tuulega ta lainetas!)
seal, kus teda ammu nähtud pole.
Unustatud allikad on lahti läinud.
Ja aprillitaevas on jälle siin: tee ääres...
Ja teel.
Ja muidugi oli ta sellel veel.
Allikajärvel, õhtupoole
kui pilved on ära sõitnud.
Aga jõgi muudkui sõidab. Ja ikka suure sõiduga.
Ja neid on juba palju.
Kõik vastu õhtupoolset päikest laiali.
Taevas maas.
Ja päike ka.
Et ta juba siin jutuks tuli: paiseleht.
Millal nad õieti jõudsid?
Vanad lehed, vana kivi, vanad kirjad.
Vana valgus. Jälle uus.
Peale talve ja enne uusi lehti,
nende varjusid.
ja täna pirita jõel võttis vesi taas yhe ohvri või hoopis kaks? ---
ReplyDeleteja tartus keerutas pärastlõunal tuul mulluseid lehti valjusti vastu auditooriumiakent, nagu tahaks nemadki loengusse tulla ---
ja emajõgi oma luhtadega on nagu piklik järv ---
ja täna nägin koduteel vikerkaart ---
ja ainult siin-seal metsavahel on lund ---
kevad vist, jahh ---
See esimesel pildil on see Kuksema Järva-Jaani-Esna teerist, jah? Kuulsin sellest uputusest, pole ise vaatama veel jõudnud. Poleks uskunudki, et asi kohe nii hull on.
ReplyDelete