Allikajõgi talvel

Inimeste pesapaigad...

ja inimeste loomade heinad talvel.

Ja mahajäetud heinamaade ilu.
Väga kerge lumega.


Iga talv on millestki eriline.
Esimene talv Esnas, viis aastat tagasi,
mäletan, oli aina härmatanud.
See oli tihti paks härmatis, nagu jääst lehed ja liblikad
kõrtel. Oli vaikne ja külm. Härmatas.
Sel talvel on see kerge lumi, mis aina langeb,
ka päikesega. Ei mäleta sellist.

Aga see külmahalo päikese ümber
vist kuulutab muutust.

Muutus või mitte, allikas voolab ikka.

Vee värvid.

Ja lume.

Ja valguse ja varju värvid.

Ja kuuskede tumedus.

Päike käib ju nii madalalt.

Sellele heinmaale vaatab ta alles millalgi

kevadepoole.

Jah, ja see allikajõgi.

Peegeldus.

See on Võlingi oja.

Ta algab siitsamast väikesest allikast

ja kohe paisub suureks.

Allikaid on nii palju.

See rohekas laik peegelduses

on allikalehter.

Ja jälle see päev kaldub

nii ruttu õhtusse.

Lund langeb puudelt vette,

ja peegelduses see kukub taevasse.

Loojangu ajal udu.

Korraks läheb hästi külmaks.

Siis pilve. Hakkab jälle

lund puistama.