Härmas

See pole kuu, vaid päike,

mis iga õhtu juba natuke

pikemaks viivitab.

Tundus juba, et sellele talvele

pole enam midagi lisada.

Aga kus on, sinna antakse.

Lumele härmatist,

Valgele valget.

Et valge oleks veel valgem.

Ja et okstele kasvaksid lehed,
milletaolisi sinna kunagi ei kasva.

Sulgjaid ja lõpmata hapraid, ühele poole,
sinnapoole, kuhu õrn põhjatuul
neid kasvatab.

Ja nii igale asjale, raol ja vanal tammelehel.

Lehed lehtedel.

Ja lehed oksal.

Ja puud valges.

Mets.

Vana allee.

Ja eks muidugi kased,

Sest kui on juba selline härmatis,

siis ikka - kased.