Vahelduvad pildid

Hommikune hallus tundus juba sellisena,

et näe, arginädal algas ja kohe argised ilmad ka.

Aga pole. See muutus.

Korra, kui üles vaatasin, oli akna taga paks valge lumesadu.

Teisest aknast, mis välja poole,

ei paistnudki muud kui valge.

Istusin ahju juures, mis alles hakkas soojaks minema

ja lugesin viimaseid lehekülgi Sebaldi "Austerlitzist".

Ja lumesahmaka järel tuli sinine taevas loodest

ja siis varsti päike.

Linnukesed vuristasid aga oma sihvkatopsi vahet

Ja õue astudes oli tõesti hele.

Nagu olekski juba valgem.

Öine tuul oli vahtraladva peenematelt okstelt

lume maha ajanud.

Ja kõik see sinetus väljadel, veidi kevadine, eks ole.

See oli ka päeva kõige valgem hetk.
Jaanuarikeskpäev,

mis nüüd mõlemast otsast

hakkab tasapisi pikemaks venima:

see tund ja paar,

kui hommikuvarjudest pole veel saanud õhtuvarjud.

Park. Sellises lumeehtes vist polegi teda näinud.

Ja tammed.

Allikas on servast jääs, nagu ikka külmaga,

kuigi hommikuks oli päris pehme juba, -4.

Päeval selge taevaga läks veidi külmemaks.
Ja õhtu eeli puistas jälle lund, ja nüüd läks uuesti selgeks.

Pildid vahelduvad aknas, kuni kaovad. Aga mitte veel.