Täna on ta on täies jõus ja ilus:
jaanuar.
Valgus on juba hele.
Ja tuul väljadel, kagust,
on juba väga kibe.
Aga kus ta ei puhu,
võib kaselatvu imetleda küll, valguse pärast.
Ega polnudki ju päeval rohkem kui -14.
Teed on tühjad,
ja majagi sellest küünist üle tee,
kus veel läinud talvel elas eideke
oma kahe valge kassi ja koeranähvitsaga,
seisab nüüd keset jälgedeta lund,
aknad jääs, lumemüts korstnal.
Veel üks tühi maja.
Raudteetammi pole metsas tänavu lahti lükatud,
ainult sead ja põdrad teevad teed.
Aga siit kase alt veel sõidetakse.
Varju osuti liigub õhtu-õhtult edasi.
Päevad pikenevad küll,
eriti nii heledate ja külmade päevadega
on see näha.
Ja õhtud võistlevad õhetuses.
Ja noorkuu
pikutab täna juba tükkmaad kõrgemal.´
-18
Just paar nädalat tagasi käisin sellest kurvipealsest majast mööda ja mõtlesin, kas on tühjaks jäänud, et seda koera seal enam pole.
ReplyDeleteSee kuuskede tagant paistva päikese pilt on aga täiesti maagiline.