Roosat ja sinist müstilist

Hallvalged päevad said läbi.

Valgus muutus, õigemini, tuli.

Tuli tagasi.

Ja kuigi kevade väravad on veel kinni,

ronk juba hõikas välja peal.

Nad hakkavad kohe hõikama,

kui jaanuaris päike välja tuleb.

Ja kõik on selle uue valguse käes

nagu mingist võõrast ainest.

Eriti kuused.

Ja kõik puud ja oksad

on kummardunud

niis sügavale kui saab.

Lehised Kodasema pargis.

Päike

Ja tema jalg.

Päike Üksjalg.

Üksjalg on temagi,

ainult jalga pole enam näha.

Rinnuni lumes.

Ja siis see tuleb: õhtu.

Ja heidab lumele seda:

roosad ja sinist müstilist.

See on üks värss,

aga ma ei ütle, kust.