Paastuvalgus

*

PAASTUVALGUS

See valgus
on täna korraga selline,
nagu seda võiks süüa
ja kõht saaks täis.
Ja Lizal ei olegi jälle isu.
Ta põrnitseb aknast õue,
kus valgele lumele sajab valget sula lund,
nii et silmad hakkavad valutama
ja ta ei tea, et ükskord
ühe suure Euroopa linna
läbikostvate ja justkui võidunud seintega
hotellitoa
aknast tänavale vaadates
(aga millise linna? Need hotellid on kõik
nii ühte moodi väljavaatega!)
talle meenub see kurb ja valge valgus
nagu Rahu ja Paradiis.
Estlands Licht.
Sest me keegi ei tea, kuhu me saame
ja mis meist saab
enne kui me sureme.
Ja tihased laulavad mõisapargis
siin ja seal
ja varblased teevad kõva kisa
ja Vana Antoni triiphoone
on täis heledust ja soojust
ja hüatsintide lõhna
ja ta torkab sõrme apelsinipuu püti mulda,
et kas see on ikka paras niiske
ja see on,
niiske ja soe ja jälle elav,
sest talv saab jälle läbi
ja need apelsinipuud on tema lapsed,
ja temagi ei tea,
mis neist saab,
ja et külm võtab nad ära,
sest triiphoone klaasid lüüakse sisse,
ja mis terveks jäävad,
neist saavad uutele taludele aknad.
Aga tema ei peagi
kõike seda nägema.
sest õnneks on meie päevade Issand
andnud meile ainult
natuke aega.