Talvine teekond

*

TALVINE TEEKOND

4 sisekõnet
ja päralejõudmine

Mamma

Oijah, ei tea, kas tukastasin vist.
Tüdruk magab… Jumal tänatud,
Ilusti kasuka sees… on ikka pakane…
Aga õhetab… Jumal, tee ometi, et…
Ei tea, kas oleme juba St. Johannise all?
Küsiks Tiidult… Ei taha tüdrukut äratada…
Oh, see kodust ära sõitmine! Milleks?
Aga ikka ja alati seal olles tahaks sealt ära.
Ja kohe kui on ära sõidetud
ja juba Koddasem on möödas, need naabrid
(kahju, et sellised vähe haritud inimesed naabriks on),
tahaks tagasi. Hirm hakkab.
Nagu ükskord peaks meid sealt lõplikult ära viidama.
Ja mitte kabelimäele…
Rumalad mõtted!
Ja Papa ütles ju kindlasti: viige ta linna teatrisse!
Seal käib korralikke noormehi. Lahutab meelt.
Ah, see tüdruk.
Halb ema olen, muud midagi.
Meie ajal… Ei olnud kunagi sellist asja!
Hea küll, ma mäletan, mullegi meeldis plikana
See Tischler, Jaan. Punaste põskedega jässakas, poiss,
naeris alati, tal olid ilusad hambad.
Aga kas mul iialgi tuli mõttessegi… Tuli?
Nein. Keinmal.
Seisustel olid ikka kindlad vahed. Nemad. Ja meie.
Ja nii oli hea. Sain korralikult mehele.

Kuigi Saša… Alexander… Kas ta on kunagi mind…
Rumalused! Oh, miks ta küll jälle Peterburi sõitis…
Meeste asjad. Mis meie neist teame. Ja suvel!
Ma ütlen. See oli kõik tema süü! Tema süü!
Miks tal oli vaja keset suve Peterburi…
Teda vähemalt tüdruk kuulab. Kuulas.
Ja see moodne vene kirjandus. Ma ei saa aru,
Kus on meil Vene riigis see palju kiidetud tsensuur!
Mingisugune Dostojevski! Ära tuleks keelata. Täiesti.
Nüüd olevat teised ajad. Miks?
Miks peavad alati olema teised ajad.
Miks ei võiks alati olla üks ja seesama aeg?
Miks ma ei oska elada? Romaanides,
mis ma loen, on kõik nii lihtne. Lõpuks
saab korralik tütarlaps korralikule mehele. Ach!
Tüdruk ei maga, ohkab. Ohaku!

Marichen! Kellele sa kood seda halli sukka?
Kas jälle Vana-Antonile, mis! –

Tiit! Kein Shclaf! Schneller!
Nonii. Igatahes kohe on Johanniskirche.
Pastori virtin juba ootab meid kuuma teega.
Ja oma kuulsate pirukatega!
Mmm! Milline ilus öö!

Ka vanemas eas
(ma pole veel kellegi vana!)
on rõõmusid. Ja!

Mari

Proua vaatab minu poole.
Eks ta nüid küsi jälle,
et kel’ ma seda sukka kujun.
Narrivad mind vanainimest.
Aga kel’ mul teda ikke kududa on.
Vana-Antonile ikke. Kellele teisele.
Ütleb küll,
et pole vaja, tal sukkasi jätkub.
Aga eks ma tea. Ma ju ise
nõelun ja pesen teisi.
Jah, kel’ mul neid kujuda on.
Põle teisa kedagi.
Kui see Vana Anton.
Nüid oleme mõlemad vanad.
Vana Mari
ja Vana Anton.
Temale ma kujun ja nõelun.
Mis prouastel viga naerda.
Seda teenija elu.
Abielurahvast
nad ei tahtvad ju mõisa!
Eks me nii jäändki.
Anton omaette.
Ja mina omaette.
Ei tea, kas on juba Jaani kirikumõis või?
Saab kööki sooja.
Oijah.


Tiit

Noneh.
Ei ma jää magama ühtigi…
Ei ma jää ühtigi…
Hea vana kuu…
Valge ilus öö…
Untisi tänapäe kartma ei pea…
Hobused näevad ise ka minna…
Aga ei ma või…
Ei ühtigi…


Elizabeth

Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Tema
Kui Ta ikkagi…
Jumal, palun tee,
et Ta ikkagi…
Ah, ma tean, Sa ei tee…
See on patt.
Ei ole!
Ei ole!
Tee!
Et Ta oleks
Revalis!


*

Koidikuks jõuabki
Orrisaare mõisa jalastel tõld
Vaksali ette, millel ripub silt:
ТАМСАЛЬ
Esimese klassi ootesaal
on soojaks köetud.

Rongini on veel

kaks ja pool tundi aega.

(Юрев-Ревель 10.20)
Teisi mõisnikke pole. Talv.
Kas kodus. Või linnas.
Aga tee peale jäid –
Mammale meeldib neid ajaviiteks
üles lugeda –
Koddasem
Jürgenseberg
St. Johannis (Pastorat)
Orgena
Türjel
Wechmut
Korps
Kaewa
und
ach!
Letzten Endes!
(Aber, Ende gut, alles gut.)
Tamsal!


*