Veebruarihommik 1911

*


VEEBRUARIHOMMIK 1911

OSALISED selles pildis ja nende /olek/:
NOOR PREILI GRÜNEWALDT /sees/
VANAPREILI GRÜNEWALDT ehk FRÄULEIN /sees/
(mõlemad eelmainitud sissevõetud järgnevast:)
AEDNIKUPOISS /väljas –
sügisel vaikselt ära saadetud ja läinud teadmata suunas/
HERR GRÜNEWALDT ehk PAPA /väljas –
juba kuu aega tagasi linna sõitnud,
asju ajama/
VANA ANTON /ei käi kunagi kuskil/

Ahjuuste kolin
ei ärata täna noort preili Grünewaldti
(kirdetuul ajab väljas suitsu
mõisa kõigist viiest korstnast
halli taevasse laiali)
sest ta on juba üleval.
Ta pole maganud.
Ta on terve öö kirjutanud Aednikupoisile:
Vergesst mich nicht!
Ärra unnusta mind mitte!
(eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi)
Не забудь про меня!
Ne m’oublie pas!
Seda oli ta katsunud
talle õpetada, aga tema oli ainult naernud,
suvel, öösel, pööningul:
see pole mingi tõsine keel!
Ja preili oli käe talle suu peale pannud.
Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.
Aga nüüd on Veebruar. Jälle hommik.
Anton kütab ahjusid. Vana Anton.
Papa on linnas (Peterburis).
Uks käib. Vanapreili
läheb söögituppa ja võtab oma lehe,
nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks
Euroopas.
See on nädal aega vana Nouvelles de Lausanne.
Sama mis eile ja üleeile.
Siis kostab tema naer. Sama mis eile.
Ja üleeile.
Tema hull naer.
Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.
Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:
Mais ils sont fous!
Die Narre!
Tous les Grünewaldt! Fous furieux!
Сумасшедшие! Боже мой!
Lollakad!
(Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb
oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:
Mida preilid soovivad?)
Jaa! nad on hullud!
Vanapreili raputab ägedasti oma tanu pitse.
Need on paiguti rebenenud.
Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris
ja elevil. Hullud!
Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma
vaikselt ja ilma skandaalita
(Aednikupoisil läks nägu laiale naerule,
kui ta kõike seda raha nägi. 200 rubla!)
kuhugi minema saata.
Sest alati on majas keegi,
kes teda tagasi ootab.
Ach! Vergesst mich nicht!
Ja ärge viige mind Šveitsi sanatooriumisse!
Ja veebruaris on pööningul nii külm!
Ja pööningu uks on lukus.
Ja väljas on juba valge.
Ja ükskord ta ikkagi tuleb. Ja kõik
tuleb ükskord välja.
Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.
Tükk vana kollast Nouvelles de Lausanne’i
tuleb ükskord kõikide nende tapeetide alt välja.
Ja see nali, mida Fräulein Grünewaldt
igal hommikul naeris
veebruaris 1911.


*