Tuhkapäev

*


TUHAPÄEVAL


Üle lumise mõisa soo
tulevad hallid varjud.
Adelel pole hommikuti enam und.
Ta vaatab õue hämarikku,
mõtleb eimillestki:
Moonakad. Meie töölised.
Hallid varjud. Neetud hinged.
Töö on needus.
Veel suurem needus ainult
on see tüdimus,
mida ma tunnen
oma hallis hinges.
Talvest. Elust. Kõigest.
Eile vähemalt
sai õues moonakalastele neid…
Fastnach Kugeln…
Vastla Kukleid!
jagatud.
Naljakas, kuidas
nad saksa keelt moonutavad.
Meil pole tulevikku
siin maal.
Aga me võime
kasvõi iga päev
vahukoorega kukleid süüa.
Kui tahame…
Moonakad on mõisaõue jõudnud.
Hakkavad regedele ette rakendama…
Heinte vedu...
Või puude. Kogu aeg
veetakse midagi.
Puid, heinu, vett, võid, viina, saksu.
Mina ei pea midagi ega kedagi vedama.
Ja ma tahan,
et see jääks nii.

*