KLAASVERANDA 1910
Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema proua Frau Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti frühkosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8,
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Fräulein Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju hälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön!
Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema proua Frau Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti frühkosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8,
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Fräulein Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju hälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön!
No comments:
Post a Comment