Igav pühapäevaõhtu Revalis

SONNTAGABEND IN REVAL

Liza (preili Elizabeth von Grünewaldti)
väga salajastest päevikust,
millest ei tea isegi Mamma,
aga Adele teab. Sest ta nuhib niikuinii
igal pool. Ja saab aru. Sest ta on napakas.

Armas. Armas. Armas.
Muidugi Sind pole selles linnas.
Siin pole kedagi. Ainult ekleerid uues kohvikus,
Stude juures. Vanad igavad majad.
Vana igav õmblejanna. Teater. Kontsert.
Nõmedad buršid Helmuth ja Franz,
kelle Mamma oli külla kutsunud
minu lõbustamiseks.
Varem ma tahtsin ka ülikooli minna,
seal ei käi sugugi ainult lühikeste juustega
naisnihilistid, nagu Mamma ütles.
Aga nüüd ma ei tahagi.
Helmuth ja Franz käivad ülikoolis
ja nad on Sinust nii palju allpool!
Nad kujutavad ette,
eriti see ilus Helmuth,
et nad võivad mulle meeldida!
Olen Mammaga tülis.
Sest küsisin saksa raamatupoest
eesti romaani. Mamma läks endast välja:
Ein Estnisch Roman?
Ein Kuhroman! Une littérature… Estnisch!
Une littérature cochonne!
Ha-ha-ha!
Ja ma ütlesin talle, et see tükk,
Mida me eile Saksa Teatris nägime,
vaat see oli tõelint Kuhtheater!
Aga oli! Peab olema loll nagu lehm,
et seda uskuda. Seda ma emale ei öelnud.
Kust ta võib teada,
ta pole ju kunagi kedagi
tõeliselt armastanud.
Kuidas ta muidu saab vaadata
neid vanu ülesmukitud mehi seal lava peal,
kes räägivad ebaloomuliku häälega
ja suudlevad matsudes daami kätt. Vastik!
Kõik see on võlts, vale, iganenud, läila!
Imelik, et kunagi võis see mulle meeldida, veel
läinud talvel! Ma punastan praegu. Milline hani
ma ometi olla võisin.
Me oleme juba 11. aastat XX sajandis!
Aga Revalis on ikka veel keskaeg!
Miks Sa ei vii mind siit ära. Sõidame kuhugi!
Ma tean, Sa ei saa. Su kirjad peetakse kinni.
Ja kui ma ausalt ütlen, siis esimesel õhtul, teatris,
see kõik tundus mulle korraga unenägu, kogu see
meie suvi!
Kõik oli seal nii vanaviisi. Kleidid. Puuder.
Üks sõbranna, kes ütles, et ma olen nüüd
palju ilusam. Kuigi liiga kõhn.
Adele ütleb, et kõhnus on nüüd moes.
Sest varsti pole meil niikuinii enam
midagi süüa. Sõda tulevat. Ta on napakas.
Aga ma ei usu, et ma olen liiga kõhn.
See sõbratar oli lihtsalt kade. Ta ise
on paksuks läinud. Armastab
Stude ekleere! Vastik.
Aga eile Konzertil
tuli see kõik korraga tagasi. See oli
imekaunis muusika muide, keegi soome
moodne helilooja Sibelius, pala oli
mingisugune Luik, ma ei mäleta. Mamma ütles,
et selline ebakultuurne muusika
paneb tal pea valutama! See oli nii kaunis
ja siis seal oli üks tuubamängija,
kes korraga meenutas täpselt Sind!
Mamma küsis, miks ma nii kahvatu olen.
Ja ütles, et järgmine kord
ta kontrollib kava. Sest moodne muusika
mõjub mu närvidele halvasti. Närvid!
Küll nad on rumalad. Mu närvid on rauast
nagu kõikidel Grünewaldtidel. Ma lihtsalt ei usu
enam nende valesid. Sest ma tunnen tõde.
Sind. Ja ma tean, et on olemas mitte ainult
Soome muusika, vaid ka eesti romaan!
Jaa! Adele ütles, et Revalsche Beobachteris
kirjutati kellestki Vildest,
kes laimavat mõisnikke. Tähendab
see peab olema hea romaan! Ja kas tead,
ma ikkagi sain selle Vilde… ma ei ütle,
kust kohast. Aga ma ei saa vist kõigest aru…
Ma olen nii rumal, ja mu eesti keel…
Ausalt öeldes, on see Vilde mulle igav.
Nagu kõik.
Ilma Sinuta. Nüüd ma põletan
sellegi lehekülje ära. Armastan Sind.
Õnneks on tuli all. Lasin Mariechenil teha,
ütlesin, mul on külm. Ongi
Külm ja kuum, külm.