Elevus mõisas

*

ÕHTUNE ELEVUS MÕISAS

Ein Stern… so groß und so hell! Schau, Mama!
Я так несчастлива, мамочка!

(Vene keeles on ta veel laps,
ah, ainult kolm aastat tagasi,
Peterburi tüdrukutekooli karsked kiindumused,
Marie, Aleksandra, Mathilde,
ja kui ta oli õpetajatele Jelizaveta Aleksandrovna,
sõbrataridele lihtsalt Liza
ja kirjutas ka nende salmikutesse värsse!
Kui hea ja süütu aeg see oli, enne armastust!)

Aga ema on vihane, või teeb, et on.
Marss tuppa! Tüdruk on jälle
saalist lääneverandale tulnud. Ta õhetab!
Enne veel istub külmas kütmata saalis
punasest ripsist diivanil. Tiisikus!
Mein Gott! Tu me va prendre encore… une maladie!
Mamma ei ütle seda hirmsat sõna siiski välja.
Ta ei tea, miks tüdruk õhetab.
Ta ei tea, et ükskord jätkus tal julgust…
Selsamal diivanil… oo, kui tugevad olid tema embused…
Suvel…
Mamma tirib ta tuppa. Bon, bon, ne pleure pas, ma chérie.
Ta räägib ikka prantsuse keelt, kui tal on tegelikult
päris hea tuju. Liza teab seda
ja nutab mõnuga.
Tegelikult ta pole ka ise täna nii kurb kui tahaks.
Homme nad sõidavad Revalisse! Zum Theater!
Mamma jumaldab teatrit veel rohkem
kui järjeromaane.
Sinna saab nii harva! Teater on tema noorus.
Nii harva!
Papa ütleb, et nad pole enam nii rikkad,
et talv otsa linnas elada.
Ja Fräulein, see Adele, lisab õhtulauas magusalt preilile:
“Eks ole, sul tütreke tuleb veel ükskord tööle hakata,
et endale elatist teenida!
Vaata et sa endale Eestimaalt meest ei võta!
Puha vaesed. Ja matsid!” (Ta mõtleb Eestimaa mõisnikke,
paruneid ja vabahärrasid, neid tahumata matse.)
Ja Liza vastab: “Kah mul asi. Hakkangi tööle.
Mis te sellest tööst nii kardate!
Kas teil vastik ei ole, et me elame nagu…
parasiidid!”
“Võtke veel kastet, Adeelekene,”
lausub Mamma selle peale kurjakuulutava häälega.
Kui ta ütleb oma meheõele Adeelekene, on ta väga,
väga vihane.
Ja Fäulein on rahul. Talle meeldib,
kui söögilauas saab teatrit.
Aga Revalisse ta homme ei tule.
Seda teatrit ta ei salli. Dumm, provinziell…
Revalsche Deutshe Theater! Quelle honte!
Mingu nad pealegi kõik
täna vara magama,
sest homme tuleb juba pimedas teele asuda,
sest raudteejaama on Orrisaarest kolmkümmend versta
ja rong Revalisse väljub minuti pealt kell 10. 20
(Anton peab täna õhtul prouale kolm korda kinnitama,
et ta on suure kella pommid iga õhtu
üles vedanud!),
mis tähendab, et jaamas
tuleb Mamma arvates
olla juba koidikul
(sest Mamma ikkagi ei usalda seda suurt kella!)
ja nii nad lähevadki kõik kohe pärast varajast õhtusööki
oma vooditesse,
aga täna öösel ei maga neist tegelikult keegi,
ainult Mariechen ehk Mari,
kuigi tema võetakse ka linna kaasa,
tukub oma köögis,
sest tema ärkab iga päev ammu enne kukke
ja koitu.
Ja Fräulein loeb täna õhtul nimelt
(vähemalt Mamma arvates)
söögitoas vanu Revalsche Beobachter’eid,
mida ta muidu kunagi ei loe,
vaid ainult siis, kui ta on vihane ja kurb
ja tahab ennast selle neetud Provinz’i vastu üles kütta –
ta loeb hobuse- ja tõlla- ja mõisamüügi kuulutusi!
Ja! Bald werden wir alle in Konkurs gehen!
Kogu Eestimaa! Pankrotti!
Ja mõisad lähevad talumeeste kätte!
Liebling! ütleb ta kutsar Tiidule, kes tukub ahju juures nurgas,
et teda ei peaks öösel talli juurest otsima minema:
Eks ole! Nalja saab! Talumeeste kätte!
(Tiit mõmiseb läbi une: mmm… kuda preilidele meeldib…)
Jaa! Ta on hull, see Adele.
Mamma kordab seda kindluse mõttes üle. Kõik teavad.
Vanatüdrukud lähevad ikka lõpuks…
Aga siiski ta ei pea ometi
seda naeru oma majas välja kannatama!
Mamma magamistoa uks läheb lahti:
A d e e l e k e n e !


*