VANA ANTON

*

VANA ANTON

Pildi osalised on muidu samad ja samas olekus,
mis eelmises pildis, lisaks ainult
FRAU GRÜNEWALDT ehk MAMMA,
kes on täna oma toast viimaks välja tulnud -
ta armastab väge õhtuti kaua
järjeromaane lugeda, armastusest ja surmast,
Ja Saksmaalt tuli just uus pakk
Ja siis ta ei tule kunagi enne keskhommikut
oma toast välja.
Lisaks veel: RAHVAS MÕISAÕUEL
(tõsi, ainult eemalt, mingid hobusemehed).

Ikka on Veebruar. Ainult järgmine päev.
Ja päike on täna välja tulnud.
Kõigi mõisa korstnate suits on roosakas
ja kuldne.
Aga korstnaid on tõesti palju:
mitte ainult härrastemaja viis korstnat, kõik tossamas,
sest pakane on kõva, kuigi pole enam XIX sajand,
vaid noor XX, millest kõik midagi loodavad
ja keegi ei tea, mis see neile toob, nagu meiegi ei tea,
mis meile toob XXI,
me teame ainult, mis neile tõi nende sajand:
kõik surid, aga enne juhtus veel nii mõndagi.
Näiteks noorpreili, siis enam mitte nii noor,
abiellus pagenduses vaese
ja verinoor
juudi sotsialistiga.
Aga praegu tõuseb kuldne suits veel ka
viinaköögi kõrgest korstnast, piimaköögi,
valitsejamaja, Linnumaja
ja muidugi Triiphoone korstnatest.
Neid on kolm.
Sinnapoole Vana Anton lähebki.
Tal on käes kühvel, väike reha ja korv.
Sinna ta korjab sissesõiduteelt hobusejunne.
See on ka tema töö.
Ta on sündinud
arvatavasti 1840ndatel.
Igatahes tema isa, samuti Anton,
oli veel Freiherr von Grünewaldti isiklik vallasvara.
Aga tema, Vana Anton, on sündimisest saadik vaba mees
ja teenib härraseid vaba mehe truudusega.
Triiphoone klaasid helgivad päikese käes kuldselt
keset hommiku sinist lund.
Ukse pealt lööb soe ja rammus lõhn
Antonile vastu. Wie in Afrika!
oli noorhärra ükskord öelnud.
Anton kordab neid sõnu iga kord hardalt järele.
Ja!
Wie in Afrika!
Triiphoone kivitruubid on kõik kuumaks köetud.
Palmid ja apelsinipuud
on külmade klaaside juurest tahapoole tõstetud.
Anton segab kolletes tuld.
Siis võtab ta oma lühikese kõvera väga terava noa
ja kummardub hüatsintide kohale.
Täna on see päev,
kui ta viib noorele preilile esimesed valged kobarad.
Ta teab, et noor preili
ei vaatagi tema poole, ega nende õite poole.
Et ta käsib need teise tuppa viia.
Sest ta ei või nende lõhna kannatada.
Vana Anton teab,
et see tuletab noorele preilile meelde kevadet
ja seda poissi, kes nüüd õnneks on ära saadetud
ja Antoni tervis on sestsaadik palju parem,
tal on jälle noore mehe jõud, kui ta taimekaste tõstab
valguse kätte. Ja lõikab esimesi spargleid
härraste lauale.
Sest sparglites
on uus kevad
ja tervis
ja paranemine.
Vana Anton teab,
et noor preiligi paraneb ükskord. Unustab.
Vanapreili krahmab hüatsindid ja tuhiseb saali.
Talle ei tee need haiget.
Talle pole kunagi keegi kuulunud,
Nagu Vanale Antonilegi.
Sellepärast armastavad nad mõlemad lilli
ja vihkavad teineteist.
Frau Gürnewaldt, nähes vanapiigat lilledega,
Taganeb oma tuppa, romaani vastu rinda surudes.
Uued Nouvelles de Lausanne’i numbrid on tulnud,
Nädala jagu korraga, nagu ikka.
Ja neis pole seekord midagi naljakat.
Kõigi tubade uksed on kinni.
Ainult hüatsintide lõhn
meenutab siin kedagi.

*